Eesti rahva rõõmupüha

Perspektiive eilselt, pildis ja sõnas.

Sees oli ilus. Rahvas, nagu ikka sellistel suurtel ühiskogunemistel, oli ülevas meeleolus, täis armu ja armastust ligimese vastu. Naeratati võõrale ja ma ei juhtunud nägema ka, et keegi oleks pahandanud varbale astumise vms pärast, kuigi inimesi oli vahekäikudes tihedamalt kui silke pütis. See oli niimoodi väravaist seespool. Väljapoole jäi aga hulk inimesi, kes läksid koju pisarsilmi, sest ootamatult olid nad rõõmupeolt välja jäetud. 

Ma ei saa mainimata jätta, et ilusam oleks olnud see pidu ilma haridusministri jahmatavalt kohatu kõneta.

Muidu oli aga ok, ja tänagi nägin veel linna peal naeratavaid ja helgeid nägusid.

 

"Mida sa ootad?...."

Lembe Lokist kuulsin esmakordselt natuke rohkem kui aasta tagasi, kui ta oli üks TEDxTallinnaVangla esinejatest. Olin hetkega lummatud. Ja olen seda siiani. Hinge puudutas tema lugu. Unistus elada laua ja voodiga kambrikeses, kus saad olla iseendaga, mõelda ja kirjutada; enda mitteväärtustamine; oma elu vaimsete müüride märkamine - need teemad on mulle tuttavad. (Vt kommentaaris lisatud linki)
Tema laulude ja isiksuse ehe ja intelligentne maailm on minu jaoks paeluv.
Eile (30.06) oli õnn näha-kuulata Lembe Lokki laivis – väiksel armsal kontserdil Ukraina Kultuurikeskuse õuel. Olen tänulik.
"Mida sa ootad? Elu on üürike!"