Laupäev. Videvik

 

Praktiliselt on mul küll ükskõik, mis nädalapäev parasjagu käsil.

Igal hommikul võin magada nii kaua kui ise tahan, igal õhtul minna voodisse mil ise tahan ja vahepealset aega kasutada nagu tahan.

Ometi on aastakümnetest jäänud igale nädalapäevale mingi oma värving. Laupäev näiteks on ikka rohekat värvi ja lahke.

Hoolimata sellest, et aknatagune on lausa agressiivselt hall.

Taevas on tühi, ei linde, ei pilvi. Ainult tumedad puude ladvad liiguvad. Minul aga on viis uut raamatut. Ja piisavalt kohvi. Ja on videvik.

(Aitäh sellele, kes mõtles välja allahindlused!)

 

 

 

hinda hetke

 

" Hinda hetke!” ütles tigu. Tõmbus siis tagasi oma kotta ja jäi juurdlema, mida peale hakata järgmiste hetkedega.

 

#teoloog4
 

Tsaar Saltaan minevikust

 

Lapsepõlvemälestused on kallid. Truudeks mälestuste talletajateks on ka asjad. Aastakümnete taguseid asju jääb aga üha vähemaks. Teinekord juhtub, et kuskil, näiteks mõnes vanavara poes, tuleb ette just samasugune asi, mis endalgi lapsena kodus olnud ja mille nägemine tekitab ootamatu helluse tulva ja soovi see endale saada. Justkui saaks selle läbi tagasi õndsasse kadunud maailma, kus päevad läbi paistis päike, ema naeratas, isa viskas nalja ja sina ise ainult mängisid. Jätad aga siiski asja sinnapaika. See ei ole sinu asi, see on kuulunud kellelegi teisele. Las sinu asjad jääda mälestuspildiks, nii nagu kogu minevik.

Mõni asi mul aga siiski on. Näiteks see pildil olev raamat Tsaar Saltaanist. Olin u 4-aastane kui vanaema Elisabeth istus põrandal mu kõrval ja me joonistasime. Joonistasime siia raamatusse. Ja see ei rikkunud raamatut, hoopis muutis selle väärtuslikumaks. Peatselt pärast seda maeti vanaema maha. 

(Mõtted asjade püsitusele ja mäletamisele viis Jenny Erpenbecki raamat „Things That Disappear”, mis mõni päev tagasi postiga tuli.)

 

ISADEPÄEV

 

Kunagi oli ka ISA väike, vastsündinu. Pilt tõendab. Muidu vist ei usuks. Teise pildi ajast tõendab tema olemasolu isegi mu oma mälu. Mäletan teda palju, sest ta oli täiega minu elus, oli alati minu jaoks olemas. Hoolimata sellest, et tollal oli töönädal pikem ja vaba aega seega ilmselt vähem. Millal iganes võisin tema käest küsida ”Mis on Nigeeria pealinn?” või ”Miks karud talvel magavad?”. Iga küsimus sai vastuse, sest ta oli kõige targem inimene. Ja kuidas see teisiti saigi olla - ta ju luges palju. Ja mõtles ka. Ta mõtles pigem vasakpoolseid mõtteid, ta uskus, et headus ja teadus võidavad maailmas ja et ükskord tuleb õiglus ja võrdsus. Vähemasti nooremana mõtles ta nii, ma ei ole kindel, kas ta ka vanemast peast uskus, et see teoks saada saab. Aga võibolla lootus säilis, et kunagi ehk ikka. Tema töö oli kirjutuslaua taga. Mulle meeldis ka töötamist mängida. Võtsin virna mittevajalikke täistrükitud pabereid ja hakkasin teksti allajoonima ning sõnu ja lauseid maha kriipsutama. Sest niimoodi ju teevad inimesed tööd? Kui isa ei olnud töö juures ega teinud ka kodus tööd, jalutasime linna peal. Küllap said aja jooksul kõik tänavad läbi jalutatud. Ja pühapäeviti mängis ta meie (ema ja minu) soovilugusid vinüülplaatidelt. Ah… ma hakkan vist juba härdaks muutuma… Olgu peale. Seda aga pean siiski veel ütlema, et ka pärast vanemate lahku minemist (olin siis u 15) oli ta alati mu jaoks olemas. Ja minu juuresolekul nad ei tülitsenud ega rääkinud halvasti. Mul on nendega vedanud.