Something about
Something about this
            and about that
Something about the changing mood
            and music and weather
            and silence inside
Yes, about this silence.
             And eternity
             It's always connected with  silence and music.
             
Something about this and that.
         
And something about grace and gratefulness.
She is sleeping quietly.
Snow has stopped falling, but it will be continued,
maybe tomorrow. I know.

See on käes. Lumi. Lumi! Taevas, õhus, puudel, mütsidel, kraedel, teedel. Akende valguses, tänavalaternate valguses, trammitulede valguses.
Lumevalgus andestab ja lepitab. Ka endaga.
Räitsak nina peal. Vaata taevasse ja naerata.

It's here. Snow. The snow! In the sky, in the air, on the trees, on the hats and collars, on the streets. In the light of windows, in the light of streetlamps and tramlights.
Snow whiteness forgives everything. Also to yourself.
Snowflake on the nose, Look up to heavens and smile.

SEE SAAB NÜÜD LÄBI.  TULEB LUMI, TULEB JÕUL!

IT'S GOING TO END. IT WILL SNOW, IT WILL BE CHRISTMAS!

Kuidas kesta kevadeni? Kevadeni saaks kesta vaid talve abiga. Talve aga pole. Noorena oli rohi rohelisem ja detsember lumisem.Oh, lumi! Laiad räitsakad vanalinna laternate valgusvihus ja nina peal!  Kas näen teid veel...   küsin poeedi kombel. Noorepõlves ärkasin öösel üles esimese lume peale. Selline eriline helgus tuli hinge. Sellega ei saanud enam magada.

Veelkord Tartu. Kahe näituse avamised, shampus, vein ja põlistunud kultuurikiht. "Pierre" ja noor empaat.
Kassikohvik. Hall taevas, magavad kassid ja inglane.
Külalisena kahe naise ilusas kodus.
Rakvere. Kaltsukad ja Waldorfi jõululaat. Ja lapsed.
Sünnipäevad, Inimesed.
Pinterest. Scrapbook, mail art.

How do survive till spring? It would be possible only with the help of winter. But no winter! The grass was greener and December snowier when I was young... Oh, snow! Big flakes coming down in the light beam of oldtown lanterns and falling on the nose. Shall I see ye again... am asking like a poet. In my youth I used to wake up at the first snow. Such a bright feeling was in the soul, was not possible to sleep.

Once more in Tartu. Two openings of art exhibitions, champagne and wine and the local cultural layer. Cafe Pierre and a young empath.
Cat cafe. Grey sky, sleeping cats and the Englisman,
As a quest in the beautiful home of two women.
Rakvere, Thrift shops and the Christmas sale at Waldorf school. And kids.
Birthdays. People.
Pinterest. Scrapbook, mail art.

Kas tõesti teab vastust vaid tuul? Kuidas mina seda tuule käest teada saaksin?

Is it really so that the answer is blowing in the wind? But how can I catch it?

NÄDALAVAHETUS  TARTU  LINNAS.
SELTSKOND  JA  VEIN  VÕRRELDAMATULT  PAREMAD  ILMAST.

A WEEKEND IN TARTU.
THE COMPANY  AND  WINE  MUCH  BETTER  THAN  THE  WEATHER.

KUMMALINE  LINN  ON  TARTU.   MULLE  VÕIBOLLA  MEELDIKS  SIIN ELADA.  

IT'S A STRANGE TOWN,  TARTU. MAYBE  I  WOULD  LIKE  TO  LIVE  HERE.

See oli viis päeva tagasi.
Miks ei jää  head asjad püsima, vaid sulavad nagu esimene lumi?

Its was five days ago.
Why don't  good things last but melt like the first snow..?

“When I was fifteen, all I wanted was to go off to some other world, a place beyond anybody’s reach. A place beyond the flow of time.”
- But there’s no place like that in this world.
- Exactly. Which is why I’m living here, in this world where things are continually damaged, where the heart is fickle, where time flows past without a break.” 
― Haruki Murakami, Kafka on the Shore

I'm not sure I wanted it at 15. Probably I didn't realize the brokenness and damage of this world so much. I mean, I surely saw and felt it, but couldn't understand its fatality. I think more than escaping I yearned for life. For LIFE. But who can remember it all...
It's now that I dream about a "place beyond...". But still I yearn for LIFE!

7. oktoobril oli nii:
Tühjas tunnelis, mis ühendab Balti jaama vanalinnaga, istub mees. Kerjus. Aastaid on ta seal istunud. Teistsugune, erineb teistest kerjavatest inimestest. Ta ei mängi pilli, ei värista kätt, ei oma haledust tekitada püüdvaid atribuute -  karkusid, ratastooli, isegi nunnut koera mitte. Ta ainult istub ja lahendab ristsõnu, loeb lehte või lihtsalt on seal olemas. Näib, nagu oleks tal kunagi olnud korralik kodu, mingit haridust nõudev töö, peregi. Ma ei tea, miks ta nüüd niimoodi elab, on see valik või vajadus.
Alati, kui käin selles tunnelis, liigub seal inimesi. Seekord ei ole kedagi, ainult mina ja see andi ootav mees. Tema istub, selg vastu seina, mina liginen tunneli ühest otsast, et jõuda temani, mööduda temast ja väljuda tunneli teisest otsast. Vanalinna. Täna on see teekond pikem kui tavaliselt. Kas ta loodab, et ma poetaksin mütsi sisse midagi? Mul on piinlik. Aga ma ei ava oma rahakotti. Ma ei hakka seljast kotti võtma, sealt rahakotti koukima ja sellest sente välja raputama. Peale sentide on mul seal veel viiekas. See on kõik terve nädala peale. Ma arvan, et tema on minust rikkam. Igatahes mitte vaesem. Minul on vaja seda viiekat praegu. Mul on hingeline madalseis, lähen lohutan end kusagil kohvikus. Ma ei tea, milline on tema hingeline seis. Kuidas tema end lohutab? Kas ta vajab lohutust? Igatahes minust vaesem ta pole. Ma arvan, et mul on päris kenad riided seljas, aga need on ostetud Humanast ja Balti jaama turult, rohkem kui 3 eurot pole ükski hilp maksnud. Tema aga seda ei tea. Võibolla arvab ta, et ma olen jõukas, hästitoimetulev, aga ihne. Või hoolimatu. Külma südamega.  Võibolla ta arvab, et mul on hea töökoht, et ma elan Kalamaja renoveeritud korteris? Ja mul on mees ja auto, täna aga on mees autoga ära, seepärast kõnnin siin tunnelis. Võibolla....

Ja mis siis sellest, mida ta arvab? Iga päev mööduvad temast sajad inimesed, kas ta arvab neist kõigist midagi? Või kas arvavad möödujad temast midagi, veel vähem sellest, mida tema neist arvab?
Jõuan tunnelist välja viivate treppideni. Lähen nüüd kohvikusse, sest vajan head kohvi ja inimesi enda ümber. Ja kindlasti kirjutan seal üles selle, kuidas kõndisin läbi tunneli ja muretsesin, mida minust arvab kerjav mees, kellele ei andnud oma viimast viiekat.

See oli oktoobris.

Vist oli Prantsusmaal üks kirjanik, kes eraldus maailmast oma maakodusse, ülitundlikkuse tõttu.
Leelo Tunglal on üks luuletus, milles väidab, et aastatega muutub süda paljamaks ja haavatavamaks.

Süda ei talu enam maailma valu.
Siis lähed kodunt välja ja kohtud inimesega.
Paned mantli kohvikus pikale istmele, kuniks sööd oma croissant'i ja jood sojapiimaga lattet ning sõrmitsed tahvlit (et saada lisaports uudiseid meeleheitel maailmast). Kõrvallauda istub vanem proua (intelligentne, stiilne), asetab oma keebi sama istme teisele poolele. Tõstad tahvlilt silmad. Tema saab su pilgust valesti aru, haarab keebi järele ja vabandab. Naeratad ja ütled, et las olla, pole probleemi.  Ta naeratab vastu ja jätab keebi sinna, kus oli.
Gustavis. Lähen nüüd ära, Ootamatult palju prouasid on leti ääres sabas. Teen neile ruumi.

In October:

It was probbaly in France that one writer withdrew from the world into his countryhouse. He was oversensitive.
Leelo Tungal has a poem where she claims that the heart gets more naked and vulnerable over the years.

Heart doesn't bear the pain of the world anymore.
Then You leave the home and  meet a human.
You put Your overcoat on the long chair in the cafe while having Your croissant and latte and read more desperate news from the tablet. An older lady, intelligent and stylish, comes and sits at the next table. She puts her cape on the other side of the chair where is Yours. You raise Your eyes from the tablet. She gets Your glimpse wrong, grabs the cape and apologizes. You smile and tell her that it's alright, no problem with the cape. She smiles in return and lets the cape stay.
In the cafe Gustav. I'll leave now. There are suddenly many ladies coming in. I make space for them.

Kui lahkub keegi, kes on olnud taustaks su varase nooruse unistustemaailmas, pudeneb taas üks leht ja tõded, et oled jälle veidi rohkem raagu jäänud.

Mis on nostalgia? Me ei igatse ju tagasi neid aegu, mis on mööda läinud, igatseme neid unistusi, mis meil siis olid ja mille kohta me ei teadnud, et need ei täitu.


When someone leaves this world, someone who has been as a background in the world of your youth dreams, it's like a leaf has fallen again and you are more bare than before.

What is  nostalgy? We really don't miss the past times, we miss the dreams which we had then. We didn't know yet that they will not come true..

Inimene on vist siiski loodud õnnelik olema. Miks muidu teeb õnnelik olemine teda õnnelikuks.
Aga suvi on nüüd läbi. Täiesti.
Ma ei suutnud otsustada, kumb pilt siia panna suvelõpu mälestuseks. Panin mõlemad.

A man (including a woman...) seems to be created to be happy. Why otherwise being happy makes one happy?
But the summer is over now. Completely.
I couldn't choose which of the photos to put up here to the memory of the summer's end. I put both.

Üleeile:

Eile:

Ikka veel paistab päike. The sun is keeping shining.

Mõnel päeval oled rohkem elus kui mõnel teisel. Mõnikord juhtub nii olema koguni kaks päeva järjest.
Laupäeval käid kirbuturul ja ostad sealt kleidi, kingad ja koti. Jood F-hoones kohvi ning naudid ilma ja inimesi. Siis jalutad linna ja ostad mantli. Jalutad veel linnas ja lähed trammiga koju. Ja päike paistab. On september.
Pühapäeval sõidate teenistust pidama endisesse kogudusse. Mõlemad. Altaripilt on sama elav kui varem. Pärast joote kohvi lauatäie koguduse liikmetega ja lahkudes kallistate südamlikult. Väike grill tütre juures. Puualused õunatavad ja rohu sees õitseb vaikselt üks hiline kannike. Päike paistab. September.

There are days when you are more alive than other days. Sometimes it happens to be even two days in a row.
On Saturday you visit a flea market and get a dress, shoes and bag. You drink coffee in the F-hoone and enjoy watching the life and people. Afterwards you have a walk to the centre of town, and buy a coat. You walk more, then take a tram and go home.The sun is shining. It's September.
On Sunday you have a service in your former church. You both are there. The altar painting is as alive as it used to be. After the service you have a coffee with a tableful of church members,  a lot of hearty hugs when you leave.  A little BBQ at your daughter's place. Apples, apples under the trees and a late violet blooming quietly in the grass. The sun is shining. September.

Soe udune septembriõhtu Viimsis. Emad lastega, noored mehed. vanaprouad, paarid... tulemas ja minemas läbi sooja udu..
Küll tahaks mõelda, et nad lähevad koju, panevad lauale selle hea, mille ostsid ja naudivad kaunist eluhetke.

Warm and misty September evening. Mothers with kids, young men, old ladies, couples... coming and going through this warm mist. How would I like to believe they are going home, take out the good stuff they've bought and enjoy the fair moment of the life!

Väike naine imeliku mustrilise torukaabuga astus rutakalt mööda tänavat.
See oli veider. Ma tahtsin teda lähemalt vaadata. On ta lihtsalt ekstravagantne? On tal luulud? Püüdsin teha võimalikult ükskõikset nägu ja piiluda eeskäija selja tagant seda omapärast vastutulijat.
Ootamatult tekkis minu ja tema vahele tühik. Naine vaatas mulle otsa, naeratas kergelt ja ütles: "Tere."

A little woman with a strange ornamented pipe hat was hurrying down the street.
It was grotesque. I wanted to have a closer look of her. Is she just bizarre? Is she somewhat delusional?
Trying to look nonchalant, I peeked from behind the man before me to see better this unusual woman walking towards me. Unexpectedly there was an empty space between us. The woman looked at me, smiled slightly and said: "Hello!"

Jk 28 Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust
kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” 9 Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja
Seadus tunnistab teid üleastujaiks. 
10 Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab
ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. 11 Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!”, ütles ka: „Sa ei
tohi tappa!” Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled
Seadusest üle astunud. 12 Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle
kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi. 13 Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole
halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks. 

Maailm on alati olnud halastamatu. Mõnikord inimesed ihalevad mingeid vanu aegu, arvates et siis olid inimesed paremad ja elu õiglasem. Kahjuks tuleb aga öelda, et sellist kuldajastut pole kunagi olnud. Ei ole olnud sellist aega, mil ühiskonda oleks juhtinud armastus ja halastus, mille väljundiks oleks olnud hoolimine ligimesest ja võrdne kohtlemine. Väga hästi on öelnud üks tarkur sajandite tagant: ”Valitsus on asutus, mis hoiab ära kõik ebaõigluse, välja arvatud selle, mis ta ise toodab„

Kõik suured religioonid suunavad inimest halastava ja hooliva eluviisi poole, aga ometi pole me suutnud seda teostada.

Inimestele on omane tõmmata ring enda ja endasuguste ümber ning suhtuda ringi sees olijatesse kui 'omadesse', kellele jagub hoolimist ja lugupidamist, väljapoole jäävad aga 'võõrad', Ringi suurus võib küll olla erinev, aga piirid on sel siiski.- See on inimlik. - Aga mitte jumalik.

Üks minu lemmkuid, Henri Nouwen on kirjutanud:

Selleks, et saada ligimeseks, tuleb ehitada sild üle inimestevahelise lõhe. Senikaua kui meie vahel on distants ja me ei saa suuda vaadata üksteisele silma, tekivad igasugused väärideed ja -kujutlused. Me viskame nende teiste üle nalja, halvustame neid mitmesuguste nimedega, varjume oma eelarvamuste taha ja hoidume otsesest kontaktist. Me mõtleme neist kui vaenlastest. Me unustame, et nad armastavad samamoodi nagu meiegi seda teeme, kannavad hoolt oma laste eest samamoodi nagu meiegi, jäävad haigeks ja surevad samamoodi kui meie. Me unustame, et nad on meie õed ja vennad ja käitume nendega kui objektidega, mida võib soovi korral hävitada.- Ainult siis, kui meil on julgust ületada tänav ja vaadata üksteisele silma, võime näha, et oleme sama Jumala lapsed ja sama inimpere liikmed.

Sotsioloogid seletavad sedasama mõistetega nagu 'norm', 'teine', 'stereotüüp' 'stigma', dehumaniseerimine' ja demoniseerimine.

Norm on mingi kogukonna uskumus selle kohta, kuidas asjad peavad olema, kuidas neid hinnata, mis on hea ja mis halb, milline käitumine on õige, milline väär. Normid võivad olla lausa äärmuslikult erinevad eri ajastutel ja eri kultuurides. See, mis ühel ajal ja ühes kultuuris on põlatud, võib teisel ajastul või teises kultuuris olla heakskiidetud. Tunnused, mille järgi otsustatakse normile vastavus, määrab ühiskond. Ja meie juba alateadlikult hindame inimest selle järgi, kas ta vastab neile tunnustele. Kui tal on mingi ebasoovitav erinevus, mille tõttu ei mahutu ta kehtivasse normi, muutuvad vähetähtsaks tema teised tunnused, mille alusel ta oleks vastuvõetav. Kas mäletate vist kahe aasta tagust välikampaaniat Erinevus rikastab. Meie linnaruumis olid väljas plakatid, mis, ma loodan, panid siiski mõnegi inimese mõtlema, kuigi neile kahjuks leidus ka negatiivset vastukaja. Minu meelest oli neil edastatud täiesti kristlik sõnum – sa ei ole võõras, teine, väljapoole jääv, kuigi sinu rahvus, rass, puue, seksuaalne sättumus või vanus erinevad minu omast. Inimesel on palju erinevaid omadusi, miks siis valida neist just üks välja, keskenduda sellele ning selle alusel ta välja tõugata? Seda nimetatakse stigmatiseerimiseks. Häbimärgistamiseks, sildistamiseks. Temast saab 'võõras', 'teine', teda hakatakse pidama justkui väheminimeseks, võõrsõnaga – ta dehumaniseeritakse. Ja liialt sageli järgneb sellele ka demoniseerimine. Teda hakatakse pidama mingil moel ohtlikuks.

Enamik inimesi ei alandaks ega põhjustaks kannatusi (rääkimata piinamisest ja tapmisest) teisele omataolisele inimolendile. Käitumine muutub aga, kui rääkida sellest inimesest mitte kui inimesest, vaid mingi pahelise printsiibi esindajast. Kui veenda ühtesid inimgruppe selles, et mingid teised inimgrupid ei ole täielikult inimesed, on kerge sellega õigustada nende mõnitamine, alandamine, petmine, röövimine, tapmine. Selline dehumaniseerimine, demoniseerimine on andnud seaduse ja tavade kattevarju all õigustuse kasvõi nt orjapidamisele, genotsiidile, rassismile, naiste väärkohtlemisele, seksuaalvähemuste väärkohtlemisele jpm. Orjapidajad on rääkinud oma inimomandist kui kariloomadest, George Washington kirjutas, et nii hundid kui indiaanlased on elajad, kuigi eri kujuga, natsid nimetasid juute rottideks, kaanideks jpm.

Sotsioloog Goffman on teinud huvitava jaotuse inimestest, lähtuvalt nende suhtest stigmaga – ühed on normile vastavad , nö normaalsed, teised on stigma kandjad, need, kes millegi poolest ei mahu määratud normidesse, ja kolmandaid nimetab ta mõistvateks (wise) . Need ei ole siis mitte lihtsalt tolerantsed, vaid enamat, need on nö normaalsed (normile vastavad) inimesed, kelle ees stigmatiseeritu ei pea tundma häbi oma erisugususe pärast, teades, et hoolimata tema eripärast suhtutakse temasse kui tavalisse teise inimesse. Goffman toob siin mõistvate näidetena homoseksuaali ema, psüühilise häirega inimese lojaalse abikaasa, meditsiinitöötaja jt. Kindlasti peaks sellesse gruppi kuuluma Kirik kui Kristuse esindaja! Mida tegi Kristus? Kellega ta läbi käis? Kes olid ta sõbrad? Kristus ju tõstis üles tolleaegseid marginaliseeritud ja stigmatiseeritud inimesi ja inimgruppe. Kahjuks ei ole kirik mitte alati järginud Kristuse eeskuju, vaid on olnud (ja on) hoopis teisel, rõhuja ja väljatõukaja poolel. Jumalale tänu aga, et on alati olnud inimesi ja kirikusiseseid liikumisi, kes on seisnud vaevatute ja vaenatute eest. Praegusel ajal särab ligimesearmastuse tähena paavst Franciscus. Selle lühikese ajaga, mis ta on olnud paavstitoolil, on ta juba nii sõnas kui teos väljendanud rohkem armastust ja hoolimist kui mõni eellane kogu oma teenimisaja jooksul. „Armastada Jumalat ja ligimest ei ole midagi abstraktset, vaid see on täiesti konkreetne: see tähendab näha igas inimeses Jumala palet ja teenida teda“, nii ütles ta ühel kodutute varjupaiga külastusel.

Lõpetuseks tänase jutluse aluseks olnud Jakoobuse 2. peatüki esimene lause:

Mu vennad, ärgu olgu teie usk meie kirkuse Issandasse Jeesusesse
Kristusesse ühendatud vahetegemisega inimeste vahel!

Ja samalt Henry Nouwenilt:

oma kohtumõistmistega jaotan ma maailma nendeks, kes on head ja nendeks, kes on kurjad. Ja sel moel mängin ma Jumalat. Aga igaüks, kes mängib Jumalat, lõpetab sellega, et tegutseb kui deemon.

AAMEN.

Peggielene Bartels, A.K.A. King Peggy, is currently the King of Otuam, Ghana. She was chosen to be one of only three female kings in Ghana, and when she discovered that male chauvinists wanted her to only be a figurehead, she said: “They were treating me like I am a second-class citizen because I am a woman. I said, ‘Hell no, you’re not going to do this to a woman!’” When she encountered corruption and the threat of embezzlement to the royal funds, she declared “I’m going to squeeze their balls so hard their eyes pop!”

King Peggy has maintained her work in Ghana’s embassy in Washington, D.C. while making education affordable in Otuam, installing borehead wells to produce clean drinking water, enforcing incarceration laws to deal with domestic violence, replenishing the royal coffers by taxing Otuam’s fishing industry to improve life in the village, and appointing three women to her council.

“Nobody should tell you, ‘You’re a woman, you can’t do it,’” she insists. “You can do it. Be ready to accept it when the calling comes.”

( Quoted from the Spring/Summer 2012 issue of Ms. Magazine.)

The door of a little cosy cafe is open to the crowdy street. It's a special day for this small town, the long historical street is lined with stalls where women and men sell ham, strawberries, home-made cakes, handicrafts and other nice things. Children enjoy ice cream and cotton candies. 

Sometimes someone walks into the cafe, takes a cup of  coffee and sits besides the window. Not many visitors. 

A young man enters the room, he seems to know the women who serve, as he talks with them something. Then he sits behind the piano in the corner and starts to play. He plays some classical pop.music. I don't know wether he plays well or not. It's beautiful anyway. Another visitor enters. A bit older man, the kind of human being whom people categorize as retarded. He wears an old cap, wide  trousers, strong glasses and a smile. The triumphant smile of a one who has been clever enough to find a treasure. He has heard the music and came in. He stands in the middle of the room, smiling and nodding. 

Suddenly it's the moment when you realize the hidden beauty of  life. When you regret that have lived all these years without noticing it. When you want most of all to keep this feeling, this understanding, to live every second being able to perceive life this way.

Beautiful people on the street buy ham and strawberries. One beautiful man is playing piano. One beautiful man is listening and smiling.

One woman has met beautiful God.

" Look here Vita — throw over your man, and we’ll go to Hampton Court and dine on the river together and walk in the garden in the moonlight and come home late and have a bottle of wine and get tipsy, and I’ll tell you all the things I have in my head, millions, myriads — They won’t stir by day, only by dark on the river. Think of that. Throw over your man, I say, and come.”

Today's lovely findings: illustrations by Hazel Terry

In Orthodoxy, sin is much more than a moral shortcoming or the failure to live up to some external code of behavior. Sin is the failure to realize life as love and communion, the failure to be whole, healthy, complete. It is the rejection of personal communion with God. Sin is restricting ourselves, isolating ourselves in order to live autonomous, independent, and self-sufficient lives. In a sense, sin is an obsessive self-love. For the Orthodox, the absolute autonomy of the individual is sin, indeed the “original sin.” Our offense against God is not that we have “offended His honor,” but rather that we have turned from life itself. Sin is the denial of God’s image in man and of God Himself. It is self-destructive. God hates sin, not because of what it does to Him, but because of what it does to us.

Source: http://www.pravmir.com/the-original-christian-gospel/#ixzz30pOGnJul

 

 Reblog

“…And He will judge and will forgive all, the good and the evil, the wise and the meek…And when He has done with all of them, then He will summon us, ‘You too come forth,’ He will say, ‘Come forth, ye drunkards, come forth, ye weak ones, come forth, ye children of shame!’ And we shall all come forth without shame and shall stand before Him. And He will say unto us, ‘Ye are swine, made in the image of the Beast and with his mark; but come ye also!’ And the wise ones and those of understanding will say, ‘O Lord, why dost Thou receive these men?’ And He will say,’This is why I receive them, O ye wise, this is why I receive them, O ye of understanding, that not one of them believed himself to be worthy of this.’ And He will hold out His hands to us and we shall fall down before Him…and we shall weep…and we shall understand all things! Then we shall understand all!…and all will understand, Katerina Ivanovna even…she will understand…Lord, Thy kingdom come!” And he sank down on the bench exhausted and helpless, looking at no one, apparently oblivious of his surroundings and plunged in deep thought. His words had created a certain impression; there was a moment of silence; but soon laughter and oaths were heard again.”

—	Marmeladov’s Vision

Salme is now 90. She is more like a fairy. When I think about her, it's only light Unwordly light. Her  eyes are the clearest and her smile is the purest and most beautiful I've ever seen.
She is ready to leave this Earth and join the heavenly ones.
And then she clasps her hands together, her eyes fill with tears and she sighs: But I have done nothing good...

What else does one need..?

“Sometimes when I’m brushing my teeth, I’ll look at the mirror and I swear my reflection seems kind of disappointed. I realized a couple of years ago that not only am I not super-skilled at anything, I’m not even particularly good at being myself.”

(Charles Yu, How to Live Safely in a Science Fictional Universe)

"... Yes, the problem for me is that the books I have written have allowed me to learn to know, but the problem is what they have masked. You see. I know that the books I have written allow me to learn lots of things. But they have masked the problems."

You mean that they have masked your real thoughts or feelings? Or they have masked you from living life.

"Yes. From living. From living life."

(Frédéric Gros to the journalist of Guardian)

Alas! Not only writing, also reading....

"A monk asked Meditation Master Pai-chang, “Who is the Buddha?”

 Pai-chang answered: “Who are you?”

Christ is risen! Truly, He is risen!

Saint Maria Faustina Kowalska:

O my Jesus, each of Your saints reflects one of Your virtues; I desire to reflect Your compassionate heart, full of mercy; I want to glorify it. Let Your mercy, O Jesus, be impressed upon my heart and soul like a seal, and this will be my badge in this and the future life.

(Diary, 1242)

Through her, the Lord Jesus communicates to the world the great message of God's mercy and reveals the pattern of Christian perfection based on trust in God and on the attitude of mercy toward one's neighbors. 

                                 

                                       Is there light at the end of the tunnel?