Et ma ei unustaks

 

ILU PÄÄSTAB MAAILMA.

Kõiges, mis ilus, on taevalik puudutus.

Pisarateni sain seda tunnetada hommikuses meditatsioonihetkes.

Jumal on Ilu. Ja mul on sellest tohutult hea meel. 

Palun, et ma seda kunagi ei unustaks.

Introverdi tänu

 18.12.20

Olen südamest tänulik müüjatele, kes ei tule mind abistama kauba otsingul. (“Kas ma saan teid aidata?” - “Aga võibolla proovite seda mudelit?” - “Meil on veel selliseid ka, ma kohe vaatan paraja numbri!” ) Mul ei ole midagi neile ette heita, eks nii see hea klienditeenindus ju käibki. Mina aga… püüan sealt kiiresti jalga lasta… Viiest kingapoest, kus täna käisin, oli ainult ühes omaenda tegevusse süüvinud müüja, kes mulle tähelepanu ei pööranud. Oleksin tahtnud talle šokolaadi kinkida!

#introverdielu

Mefistofeles

 

Provvad käisid eile kinos. Lausa PÖFFil.

Käisid uurimas, et miks see Priimägi siis ikka selline lokaalne Mefistofeles on.

Vaatamine oli huvitav. Sai naerda ja mõelda elu tahkude üle.

(Remargina: aastakümneid tagasi vaatas see Mefistofeles mul Ülikooli kohvikus kätt ja ennustas igasugu halbu asju. Veider, kuidas see siiani mingil määral kummitab, kuigi kursaõde lohutas: ah, ära võta südamesse, Linnaril lihtsalt selline elufilosoofia) 

https://kinoportaal.elu24.ee/7110622/poffil-esilinastus-portreefilm-linnar-priimaest?gallery=295966&image=13477713

 

Veel on teatrid lahti

 

12. november

Seni kuni veel saab.

"Eesti matus".

Kristiina, Imbi, Eva, Sandra.

Kõige targem inimene

 

FB on täna (8. 11. 2020) täis mälestusi isadest. Pean siis ikka ise ka oma panuse andma :)

Mu isa oli humanitaar. Tal oli suur raamatukogu, mis minus  palju elevust tekitas. Oleksin lapsena tahtnud need kõik läbi lugeda. Sageli võtsingi mõne paksu ja keerulise raamatu, sättisin end diivanile ja üritasin lugeda. Mõnikord isa soovitas siis mõnda muud, eakohasemat raamatut, aga ema arvas, et las laps loeb, küll ta mõnest lausest ikka aru saab. Isa töötas tõlgina tollases valitsusasutuses. Sageli tegi ta kodus tööd – tõlkis või toimetas mingeid tekste paberil, vedas alla jooni, tegi ääremärkusi jms. Mulle meeldis siis ka „tööd teha”, võtsin mõned paberid, täitsin pookstavidega ja hakkasin neid joonima.

Ma olin ainuke laps ja mu vanemad pühendasid mulle palju tähelepanu. Isaga käisin sageli  pühapäeviti jalutamas. Tegime koos herbaariumi, uurisime Tallinna linna ja rääkisime kõigist maailma asjadest. Ei olnud asja, millele ta poleks osanud vastata. Oli ta ju maailma targim inimene.

Vahelduva ilmaga

 

Elu on võimalik nii siis, kui on hea ilm, kui ka siis, kui on halb ilm; nii siis, kui tunned naudingut, kui ka siis, kui tunned valu; nii päeval kui ööl, nii kurbuses kui rõõmus; nii mugavuses kui ebamugavuses. Elu liigubki kahe pooluse vahel ja see õpetab meile tasakaalu. (vist Osho)

No ilm oli eile vahelduv, esimesel poolel imeilus kuldne ja päikseline sügispäev, pärastlõunast alates hall ja vihmane. Kunst ja kohv väljaspool kodulinna tegid aga päeva terviklikult nauditavaks. (Seekord siis Viljandimaal ja Viljandi linnas: Halliste, Kondase keskus, Rohelise maja kohvik ja kohvik Legend.)

Viljandist on saanud üks mu lemmiklinnu Eestimaal. Eriti haarav ja hubane on ta oma vanade väikeste majade ja munakiviste tänavakestega sügiskuldsetel aegadel. 

Rohelise maja kohvik ja Fellin on need kaks kohta, kust alati läbi astun. Seekord oli Fellin kahjuks ootamatult suletud - eile olla seal Corona-positiivne olnud. Tegime siis üsna juhusliku valiku ja lõunastasime Legendis. Iseloomustaksin seda kui okeid, ent tagasi ei kipu. Fellini toidud on kordi huvitavamad (imho). 

Kondase keskuses olen juba aastaid tahtnud käia, millegipärast aga pole kunagi õnnestunud. Kord on see suletud, kord pole meil aega jne. Seekord sai käik teoks. Olen väga rahul. Huvitav oli tutvuda Kondase isikuga (ühes saalis sai näha audiovisuaalset näitust) ja vaadata tema maale originaalis. Tänavakunstnik Kairo Kondase maasikasööjatest inspireeritud maalide näitus oli lahe. Meeldivalt üllatasid Moskva tekstiilikunstniku Veronika Garanina tekstiilikollaažid - andekad, ilusad ja ka sisukad. Ja, ah! kuidas oleksin tahtnud müügitoast üht-teist osta, nii nagu alati muuseumides. Ja nagu alati muuseumides ei saa lubada muud kui paar postkaarti. Tõele au andes seekord küll vaigistasin ratsionaalse mõtlemise ja ostsin veel 5 eurise helkuri... 

Tagasisõit kulges vihmas. Hommikupoolik oli olnud lausa imeilus - teeäärne maastik täis päikeses sätendavat kulda ja purpurit. Sõidu eesmärk oli, muide, hoopis Halliste kalmistu, kuhu Reet pidas vajalikuks viia küünla ja lilled tädi mälestuseks tema surma-aastapäeval.

Miski

 „Eelkõige, hea lugeja, ärge uskuge, et raamatud, mida ma ei ole kirjutanud, on tühipaljas eimiski. Vastupidi (olgu see ükskord ometi selge), nad on üleilmses kirjanduses justkui ootel.”

(Marcel Benabou, tsiteeritud Enrique Vila-Matis raamatust ei-kirjanikest „Bartleby & Co”)

Figaro pulmas

See parempoolne tüüp ühispildil kannab oma maski täitsa valesti, keskmine  daam aga on lausa hoolimatu.

Loodetavasti ei saanud ma nakkust.

Figaro pulm oli aga kena küll.

wise quotes

One ought, every day at least, to hear a little song, read a good poem, see a fine picture, and, if it were possible, to speak a few reasonable words. - Goethe

Also a good cake would be awesome. - Arro

Laevad ju ei uppu

 28. september

Eile õhtul 26 aastat tagasi istusin Helsingi-Tallinna laevas, teel koju oma esimeselt Soome-reisilt. Istusin laeva kohvikus akna all ja nautisin vaatepilti tormisest merest. Kui hea ja turvaline on laevas, mõtlesin. Tänapäeval ju laevad ei uppu.

Hommikul ärgates imestasin: miks tuleb telekast muusikat ja pikas reas üksteise järel näidatakse mingeid nimesid….

 18. 08.

Huvitavad ajad. Mitte ainult kinodes ei saa nautida luksust olla saalis ainult kahekesi,vaid sellise laheda olemise saab ka Kuremäel. Püha allika suplusmaja ukse taga ei olnud eile mitte ühtegi inimest. Oli vaid päike, vaikus ja avatud uks. Vesi ise aga võttis vastu oma tuntud headuses, mõnusalt karge ja puhtana, Veest väljudes tundsid end uuestisündinuna.
Ka kloostriaias jalutades kohtas väga üksikuid inimesi. Aed ise oli imeilus ja väga heas korras. Kloostri nänniputkast ostsin paari euroga väikse Peterburi Ksenja ikooni. Mul selle Ksenjaga juba ammu omad sotid.
(Ei tahaks küll öelda, aga ütlen siiski, et kahjuks sõbralikkus sealsete asukate tugevaim pool ei ole.)

Maailma lõpus.Või noh, vähemasti EL-i lõpus. See Vene lipp pildil ei lehvi kohalikus aias, vaid paistab jõetagusest külast, mis ongi juba Venemaa. Siin aga on Vasknarva.
Kui olin laps, elas mu tädi ligidal asuvas Jaama külas. Tema ukrainlasest mees oli seal vene keele õpetajaks. Nad elasid oma perega väikese koolimaja ühes tiivas ja kui tunnid läbi said, lasti meid (mina, tädipoeg ja täditütar) koolimaja peale valla. Ägedad mälestused on klassitahvlitele joonistamisest, võimlemissaalis turnimisest jms. Kõik need aastakümned ei ole ma sealkandis käinud. Nüüd tekkis tahtmine vähemasti see koht üles leida, kus koolimaja kunagi asus. Ei tea aga, kas on aastakümnetega ümbrus nii palju muutunud või on lapse mälu asju valesti talletanud.
Vasknarva (ja kogu see kant) on aga väga eksootiline.

Müüridest

Nagu koolieelik, kes joonistab hunniku käsi oma kriipsujukule, kes armastab kallistada ja kümneid jalgu lõvile, sest see jookseb ju kiiresti. Võita taas kätte see vabadus, mis kuulub lastele, kes mõtlevad ainult südamega. Vabadus. Nii on kirjutanud laulja ja mitmekülgne loomeinimene Lembe Lokk.

Võita tagasi vabadus olla, vabadus uskuda, vabadus väljendada.

Kahe aasta eest toimus huvitav üritus – TEDxTallinnaVangla, mida tutvustati kui inspiratsioonikonverentsi mõttemängulisel teemal Müüritud. Sõna annab kaks mõistmisvõimalust: kas ilma müürideta või sisse müüritud.

Üks konverentsil kõnelnud mees oli vanglamüüride vahel istunud Kui aeg täis sai, jättis ta betoonmüürid selja taha. Esialgne eufooria vabaduse üle aga asendus peatselt tõdemusega, et füüsilistest müüridest vabanemine ei vabastanud sotsiaalsetest ja psühholoogilistest müüridest. Tuli teha palju tööd vanade mustrite asendamisel uutega, ületada alaväärsus, õppida tundma ja hakata väärtustama iseennast. Oma Jumalaga hüppas ta üle müüri (Ps 18:30).

Müüridest iseendas rääkis ka loo alguses tsiteeritud lauljanna. Teismelisena unistas ta elust vanglas, sest arvas selle olevat askeetliku sisustusega kambrikese, kus saab kaitstuna välisilma eest olla see, kes sa tõeliselt oled ja teha seda, mida sa tõeliselt tahad: kirjutada raamatuid, luuletusi, filosofeerida. Aastaid hiljem sai ta aru, et tegelikult ta elaski vanglas. Vanglas, millel on nähtamatud, ent väga paksud müürid, mis laotud uskumustest iseenda kohta: ma olen andetu, väärtusetu, igav... Need müürid on tõelised takistused teel iseendaks saamiseni. Müüride lammutamiseks tuli otsa vaadata oma sisemistele deemonitele, õppida kuulama ja austam iseennast, oma soove ja vajadusi.

Aegade jooksul aga ei ole müüritud ainult hingi, vaid ka kehasid. Elavate inimeste sissemüürimisel on pikk ajalugu. Sel eriliselt julmal viisil on inimesi nii karistatud kui ohverdatud. Euroopa rahvaste pärimuses kohtab sageli motiivi, kus süütu neitsi müüritakse elavana lossi, kiriku või mõne muu ehitise seintesse, et anda hoonele hing. Et need pelgalt rahvajutud polnud, tõestavad arheoloogilised leiud.

Lääne kloostritraditsioonis on mõistetud munki ja nunnasid eluaegsesse vangistusse akende ja usteta tillukesse ruumi, isoleerituna täielikult elust ja inimestest. Kasinat toitu anti pisikese eriotstarbelise avause kaudu. Inimene müüride vahel suri peatselt meeleheitesse. Sellise jõhkra karistuse kiriku poolt põhjustas tavaliselt “vale armastus” või “vale mõtlemine”. See on minevik. Tänapäeval saaks sellise tegutsemise eest ränga kriminaalkaristuse. Kuid usklikku hinge saab kinni müürida ka praegu – hirmutamise ja alandamisega.

Me kõik oleme loodud Looja poolt Tema näo järgi. Meile on antud looja vaim ja säde, mis otsib väljapääsu müüride tagant, mis takistavad meid olemast need ehedad meied, kelles saavad kasvada, õitseda ja vilja kanda Looja istutatud seemned.

Paulus kirjutas kord galaatlastele: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! Võime ehk parafraseerida ka nii: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge ehitage jälle müüre enda ega teiste ümber!

(Mm MM k ajaleht sept 2020)

Düstoopiline

 

Mulle ei ole T1 mall kunagi meeldinud. 4 korrust kaubandust ja meelelahutust lahmakas akendeta hoones. Võltsmaailm.

Täna, ajal mil palju poode suletud ja avatud poed on praktiliselt inimtühjad, mõjus see veel eriti kõhedalt. Düstoopiliselt (definitsiooni “a dystopia is a community or society that is undesirable or frightening” kohaselt).

Nojah, aga üks kena kook kohviga Dziugase juustukohvikust, mille leidsin esimeselt korruselt ja kus olin ainus külaline, muidugi parandas meeleolu…

Mil föi

 

 31. juuli

Mil föj, mil föj... kordasin endamisi. No loodan, et jääb meelde. Meelde tuli jätta sellepärast, et soovisin tellida desserdiks sellist ahvatlevat asja, mille kirjapilt on “mille-feuille”. Tegemist oli vastavatud restoraniga Rudolf, kus prantsuse köök. Kui aga tellimiseks läks, jäin siiski hätta. Õnneks aga käib Gert prantsuse keele kursustel ja tema oskas selle ilusti kena naeratuse saatel ära öelda, nii et meil teistel piisas vaid noogutuse saatel teatamast: mulle sama!
Teiste toitude nimed olid enam-vähem eestikeelsed, nendega sai hakkama.

Aga head olid toit, vein ja seltskond igatahes küll!

 

 

Siin ja mujal

Erakordne elamus: terve kinosaali peale olime kahekesi ainukesed vaatajad! Loomulikult valisime parimad kohad, kõlgutasime jalgu, krõbistasime kommi ja tundsime end suurepäraselt :) .

Kino oli Artis ja film „Charles Aznavouri autoportree”. Minu lapsepõlve ja varasema nooruse aegsed kaadrid Pariisist, New Yorgist ja mujalt tegid nostalgiliseks. Kust see nostalgia? Ma ju ei elanud seal tol ajal. Jah, füüsiliselt olin ma küll Nõukogude Eestis, kuid vaimus ja meeltes hoopis mujal....

Vargamäe

„Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kirges peas. Aga vana, kuhu saab tema? Ei kuhugi! Tal pole enam õiget silma ega kõrva.” Nii on kusagil öelnud Tammsaare (või keegi tema tegelastest) . Lohutav. Siis pole ju minuga veel kõige hullem lugu. Ahnust (teadmistele, kogemustele) mul veel jätkub ja aeg-ajalt ma ikka kuhugi jõuan ka, näiteks Vargamäele eile.

Lisan veel, et ilm oli hingeülendav - äikese-eelne, üks mu lemmikilmasid. Ja need niidud külatee ääres, täis lõokeste laulu... 

Mulgimaa2 -kus on kalmistu?

Mida need prouad seal kõrge rohu sees sumpavad? Otsivad Õisu mõisaomanike von Siversite mõisakalmistut... Just siit, noore metsa vahelt pidi tee sinna minema. Nii öeldi RMK kontorist, kuhu pöördusime suures segaduses, sest ei leidnud mitte üht teeviita ega teeotsa! 

Umbes poolel teel, astudes kõrges rohus väikeste sammudega, vaadates hoolikalt maha ja lootusetuses ette, jõudsime otsusele, et kui keegi (KOV? Või kes peaks hoolt kandma?) ei ole vaevunud natukegi tee moodi asja sinna tegema, kasvõi veidi niitmagi, ei hakka me oma elu ja tervisega :D riskima; liiati on see kalmistu siis ju samas olukorras - hooldamata. Disappointed.

Sellistest asjadest jäime ju ilma:

Õisu mõisaomanike von Siversite mõisakalmistu paikneb Õisu mõisakeskmest 2 km ida suunas Mornale suunduva tee ääres. Kalmistu jääb umbes paarisaja meetri kaugusele maanteest. On teada, et esimesena maeti sinna 3. jaanuaril 1781 (vana kj.) Õisu mõisa esimene omanik Friedrich Wilhelm Sivers, kes oli siis selle kalmistu rajaja. Viimasena maeti kalmistule 12. juunil 1930. aastal paruniproua Sivers (sünd Oettingen). Kalmistul on ligi 50 kalmu, mille arvult on see üks suuremaid Eestis.

Kalmistul on säilinud Armin von Siversi (1842-1878), Aleksander Gustav von Schrencki (1816-1876), Anna Dorothea Elise von Siversi (1798-1869) hauatähised. Kuulsaim nendest on A. G. v. Schrenki mustast graniidist ja kuldtähtedega hauasammas. A. G. von Schrenk oli üks Loodusuurijate Seltsi asutajaliikmeist ning tuntud mineraloog, botaanik ja maadeuurija.

Mulgimaa1 - söök-jook

10. juunil

Arendame siseturismi.
Seekord võtsime ette Mulgimaa. Eesmärk oli käia Halliste kalmistul, kuhu on maetud Reeda tädi, kel sel päeval sünniaastapäev. Sõiduplaan läks läbi Viljandi nii minnes kui tulles. 
Vahepealseks oli kirja pandud Viljandi ja Halliste vahel üsna mitmeid paiku ja paigakesi, mõisaid, kirikuid, kalmistuid, puid, mälestusmärke jm. Nagu arvata, ei jõudnud kaugeltki kõiki neist üle vaadata. 
Kus kindlasti käisime, olid mõned söögikohad. Hommikukohv Viljandis Rohelise Maja kohvikus. Oh, kuidas mulle meeldib hommikukohvi saiakesega nautida kodunt väljas! Seekord jõin mandlipiimaga lattet ja kõrvale nautisin rohelist saiakest ja rosina-kardemonisaiakest. 
Järgmine söögipeatus oli Abja-Paluojal, söögikohas nimega Mulgi Kõrts. Suhteliselt ok koht, sai isegi taimetoitu (võibolla isegi vegan) - läätsekotlette riisi ja peedisalatiga. Samas muidugi ilma vajaduseta tagasi minema ei kutsu.
Õhtusööki aga nautisin juba ette. Kohaks oli valitud Fellin Viljandis, mida tunnen hääde ja huvitavate toitude ja mõnusa interjööri poolest. Valisin seenevõileiva, mis muidugi meie mõistes võileiva moodi välja ei näinud. Olin väga rahul. Jõin Uus-Meremaa värsket veini, olen need hiljuti avastanud. Reet võttis ahvenakotleti, ta vist oli natuke pettunud, et ei olnud õhtul enam seda (kergemat) toitu, mida oleks tegelikult tahtnud.
Tagasi sõitsime rahulolevatena läbi kauni valge öö.

Viljandi hommik

Abja-Paluoja lõuna

       

Viljandi õhtu

Kohvikutest ja vanadaamidest

Mulle on ikka hinge läinud vanaprouad, kes hoolimata oma väikesest pensionist kasutavad iga võimalust kohvikus käimiseks. Kohvik on olnud nende elus olulisel kohal, seal on nad veetnud rahulikke-lohutavaid tunde aastakümnete jooksul. On vahetunud valitsused, on vahetunud rahatähtede nimetused, aga kohvikud on alati olnud, ka kõige raskematel aegadel.

Eile nägin taas üht sellist vana daami. Ta oli ilmselt üle kaheksakümne, kepiga ja halva nägemisega, aga maitsekalt ja kenasti riietatud. Seisime Reedaga Nõmme turul Buxhövdeni pagarikoja ukse taga järjekorras (2+2! Kõik korraga sisse ei saa!), ta tuli ja küsis, kas see siin on kohvik. Sai vastuseks, et veidi on küll, jah. Vanaproua oli rahul ja jäi seisma ukse juurde. Esimene ukse taga seisja oli üks noormees. Kui sees olnud naine oli välja tulnud, tegi noormees viisakalt ukse lahti ja palus vanaproual sisse minna, millega teenis ära tema rõõmsad tänusõnad. Proua veetis pagaripoes päris palju aega, valis põhjalikult, maksis ja asetas väljavalitud karbikesed hoolikalt kotti. Inspireerituna viisakast noormehest, kes ise oli vahepeal ära läinud, tegin mina talle väljumiseks ukse lahti ning sain ka tänu osaliseks. Vaatasin talle järele, kui ta eemaldus värava poole, ning õnnistasin teda mõttes.

Buberi kass

Eelmises postituses rääkisin oma kohtumisest ämblikuga, mil vaatasime teineteisele silma. Minu, lihtsa inimese jaoks oli see vaid üks meeldiv ja huvitav seik. Filosoof Martin Buber aga vaatas oma kassile silma ja nägi seal hulga eksistentsialistlikke küsimusi:

“See kass alustas vaieldamatult sellest, et oma pilguga, mis süttis, kui minu pilk seda riivas, küsis ta mult: “On see võimalik, et sa mõtled mind? Ega sa äkki ei taha, et ma sind lihtsalt lõbustaksin? Kas ma lähen sulle korda? Olen ma sinu jaoks olemas? Mis see on, mis tuleb sinu suunast? Mis see on, mis mind ümbritseb? Mis see on, mis jõuab minuni? Mis see on?!”

Hmm… võibolla lasin ma mingi olulise asja mööda, võibolla ei mõistnud ma, mida tahtis ämblik minult küsida..?

Kohtumine

Istusin diivanil, üle põlve visatud jalg tasapinnas diivani ees oleva lauaga. Märkasin, et üle laua sibab mu poole kärmelt mitte kuigi suur ämblik. Instinktiivselt tõmbasin jala eemale. Ma otseselt ei karda ämblikke, kuid mõte sellest, et ta mööda mind oma kiirkäiku jätkab, oli siiski liig. Ämblik jäi (üllatunult) seisma. Kallutas pea viltu ja vaatas (olen selles kindel!) mulle otsa. Vaatasin vastu, heatahtlikult. Nii me vaatasime teineteist arvatavasti paar minutit. Aeg-ajalt kallutas ta oma peakest ühele ja siis teisele poole. Saanud olukorra hindamisega valmis, kõpsatas esijalakestega vastu lauda, pööras end ringi ja lonkis minema. Kaugele, pika laua otsa, lillevaasi taha ta kadus.

Luikede tõeline pale

Lapsepõlve radadel Raplamaal. Kehtnas elas mu vanaema, kelle juures veetsin pea kõik lapsepõlve suved. Siin, Kehtna mõisa pargis sain ühe esimestest õppetundidest teemal “kõik pole kuld, mis hiilgab”. Imetlesin tiigi kaldal seistes kauneid luiki. Äkki aga kadus kogu nende kaunidus – tigedalt sisistades, tiivad laiali, tormasid nad minu poole. Lidusin muidugi kiirelt minema. Pettumus oli suur: kuidas võisid nii ilusad graatsilised olendid olla äkitselt nii koledad ja kurjad..!?

Emadest

Ema võib olla mitmel viisil. Ema mitte olla võib mitmel viisil.

Emasid ülistada saab mitmel viisil ja emasid süüdistada saab ilmselt veel rohkematel viisidel.

Kõik, kes me olemas oleme, tulime oma emadest. Luust ja lihast inimestest, kes tulnud oma emadest, kes tulnud oma emadest… Igal oma lugu. Emad ei vaja ülistust ega süüdistust, küll aga mõistmist. Nii nagu kõik teised inimesed ilma peal. 

Õndsusest

 Miks tunneb Imbi end õndsana? No muidugi, ta ju sai üle pika aja

 kohvikusse… :D

 

Kuldtolmust

Köögis omaette mängivast raadiost tuleb soovikontsert, ilmselt eakatele. Palju soove ja soovilaule on nostalgilise alatooniga. Räägitakse ja lauldakse kadunud noorusest kui elu ilusaimast ajast, kui imekaunist pilvitust kevadest, meenutatakse esimest armastust jms. Muidugi, nostalgia ei ole mullegi võõras tunne. Kui aga ausalt meenutada, kas oli see kõik nii tore ja kaunis? Kui palju rahutust, valu, ebakindlust, oskamatust… ! Mälestustel on võime tegelikkus kuldtolmuga üle katta. On see hea või halb, ma ei tea. (Üks asi aga oli küll noorena, mida jääb iga aastaga vähemaks – aeg….)

(2. mail)

võõras kõrv

Mõnikord on hea sulgeda kõrvad omaenda mõtete kõnele ja kuulata hoopis seda, mida räägitakse ümberringi. Viduut-viduut! Tsirr-tsirr-tsirr! Kop-kop-kop-kop! Krrr! Krrr! Summm, summmm….

Hetkeks tundub, et saad aru, mida nad omavahel räägivad. Järgmisel hetkel aga on meelest läinud, mis see oli. Küllap polnud mõeldud võõrale kõrvale….

 

Mina usun

Mina ei tea, mida uskuda ja mida mitte uskuda. Mul ei ole põhjust täielikult usaldada peavoolumeediat. Mul ei ole põhjust usaldada igasugu alternatiivmeedia kanaleid. Igaüks keerab info selliseks, nagu talle kasulikum või meeldivam. Kas meil on pandeemia ka tegelikult või on see feik? Kust viirus tuli? Kas see, kui maailm sellest kord välja tuleb, toob kaasa rohkem head või halba? Jne. Sellepärast jään paljuski lihtsalt kõrvaltvaatajaks.

Kristuse ülestõusmisse ma aga usun. Hoolimata peavoolu- või alternatiivmeediast.

Ja armastan Teda. Läbi Tema ka inimesi ja kõike loodut.

Rõõmu ja elujulgust, armsad, kes te seda loete!

Tasakaalu poeesia

Mõnikord on kõik hämmastavas tasakaalus. Siidine merepind ja tasane taevas, vaiksed värvid, õhus vaid väheste lindude laul. Mis tähtsus on siis kõigil oma muredel? Aga seegi hetk kaob...

(Ah, ja muidugi taipasin ma alles tagasiteel, et pildistama oleks pidanud taevast, merd, õhku...mitte iseennast! :D )

Eriolukorra pühapäevaks

In the valley of sorrow
I want to see only You
my Lord!

Elu S42.20-ga

Elu õlapiirkonna luude ja õlavarremurruga (S42.20),

kui sellele lisandub hirm sattuda ükskord intensiivi ventilaatorite alla (ikkagi riskigrupp ju), õudus selle pärast, mis toimub maailmas pandeemia kattevarjus, pinge töö pärast, mida peaksid juba tegema, aga mida sa (olles aus enese vastu) tegelikult teha ei oska (aastatagune kogemus hävitas viimsegi eneseusu), mure laste ja lastelaste pärast, vööümbermõõdu järjekindel kasv jvpm.

Aga ega piltidelt seda vist näha pole. Need ju IG ja FB pildid. Päris rõõmus ja rahulolev inime päikesepaistes sääl.

No eks sel hetkel oligi veidi rõõmu ja rahu. Esimesel pildil kannan äsjaostetud ortroosi, mis hetkega tegi enesetunde lahedamaks. EMOs kaela riputatud riba oli peale ebaesteetilisuse ka ebamugav. 

Teisel jalutame Lahemaa metsa all. Ererohelisel samblal valgusmustrid kõrgete kuuskede vahelt paistvast päikesest, edvistavad kollased liblikad, täitsa punane ja priske rebane lippamas üle metsatee, sookurgede laul…. Võibolla ikka olen eestlane, sest metsas mulle meeldib…(mõnikord).

Muide, Peterburi mnt oli täis maa poole sõitvaid autosid, sõna otseses mõttes kohe täis, nagu oleks mõne kuulsa bändi kontsert algamas.