KOHVIKUD Tallinnas. Trattoria

 Tõsi, see ei ole küll kohvik. Nii nagu mõnes eelnevaski postituses on tegelikult olnud tegu muud sorti söögikohtadega. See, kus täna käisime, oli trattoria, muud tarka ei oska öelda. Ei vaadanud üldse nime... Tulime Sandra ja Ljoškaga Sandra galeriist. Ljoška tahtis süüa, meie seltskonda ja nii astusin ma teadjamate järel lihtsalt uksest sisse, ilma silti vaatamata. Igatahes Itaalia söögikoht. Asus Laial tänaval, üsna galerii ligiduses. 

Istusime akna alla. Teenindajanna  ei olnud ilmselt eestlane, aga kas ta oli itaallane, venelane, ukrainlane või hoopis keegi muu - ei tea. Igatahes sõbralik ja viisakas. Kogu olemine ja ruumi välimus oli teistsugune. Menüü muidugi ka teistsugune :) . Ma ei oska öelda, kui autentne see kõik on, aga mulle jäi mulje, et üsnagi oli. Mul igatahes tekkis selline Itaalia väiksema linnakese tunne. (Aga ma ei ole Itaalias üldse käinud....) Tellisime kaks eelrooga jagamiseks - küpsetatud vasikaliha viilud tuunikala kastmega ning  aurutatud kalmaarid kastanipüreega koorekastmes, Ljoška võttis veel risotto krevettide ja puravikega, mida kogemata ;) ka jagasime. Toidud olid tõesti maitsvad! Lisaks minul valge majavein, Ljoškal punane majavein ja Sandra võttis kaks erinevat kokteili. Jäime kõik ka nendega rahule. Ühesõnaga, oli tore trattorias käik, jäi kahjuks lühikeseks, sest teistel oli vaja veel edasi minna. Ahjaa, jäi ütlemata, et tulime kahetunniselt vestluselt (intervjuult) inimõiguslastega.

Nii, leidisn piltide järgi guuglist ka nime - Delicia La Locanda.

KOHVIKUD Tallinnas.

 18.oktoober

Ma ei tea, kas see on geenides või kasvatuse teema, aga vanem tütar on samasugune kohvikute fänn kui ma isegi. Ja pirtsutab toiduga samamoodi....

Meil temaga on saanud tavaks aeg-ajalt veeta ka mõned ühised tunnid tassi kohvi ja selle kõrvasega. Juttu jätkub kauaks, nagu üks vana telereklaam ütles. On mõned väljakujunenud kohad, kus käime, sest seal ristuvad kummagi kodunt tuleku teed. On aga ka kordi, mil valime just mõne teise, uuema variandi. Nii ka eile. Minu jaoks oli kohviku RATAS ja KOHV  külastus esmakordne. Kristiina oli ükskord varem ka käinud.

Nimi on tulnud sellest, et see on "jalgratta töökoja ning  jalgrattapoe ja kohviku mõnus sümbioos". Interjööriski on rohkelt jalgrattaid. Tutvustuses öeldakse, et pakuvad parima kvaliteediga barista valmistatud kohvi ja kohvijooke. Ei vaidle vastu. Minu kaerapiimaga cappuccino oli täitsa asja eest. Kõrvale võtsin tüki värsket Tosca kooki, millele ka midagi ette heita ei osanud. 

KOHVIKUD Soomes. Türgi Espoos.

 

Viimane söömine Soomemaal. Jäime oma tegevustega veidi plaanitust hiljemaks ja tuli valida kiiruga mingi koht söömiseks. Teel Helsingisse näis sobivaim olevat Espoo oma mitmete suurte ostukeskustega, kus igaühes ka hulk söömakohti. Üsna huupi läksime ühte. Veider, aga ei mäleta enam millisesse… Võibolla oli see Sello. Igatahes oli seal pikk toidutänav vms, kus põhiliselt pakuti kas burgereid, pitsasid või Aasia toitu, mis mind ei ahvatle. Leidus aga üksTürgi koht, mis paelus rohkem. Isiklikel põhjustel ( :) ) olen alati huvitatud kõigest Türgiga seotust. 

Koht ise oli tavaline, nagu ikka seal, kus üks söögipaik teise kõrval. Seintel mõned stereotüüpselt Türgit tutvustavad maalid. Klientideks tumedapäised noored ja vanad. Süüa pakuti nii menüü järgi kui ka 14.50 eest buffet’d . Reet valis viimase ja etteruttavalt ütlen, et võttis kaks taldrikutäit :) . Mina tahtsin lammast. Miskipärast (vastu südametunnistust) tahan juba mitu kuud lambaliha ja olen seda ka endale lubanud. Sain suure värske salatikuhjaga kaks lambavarrast. Arvasin, et nii palju küll ei jaksa ära süüa, aga võta näpust! täitsa jaksasin ja tundsin end pärast väga hästi. Hästi tundmisele lisas oma osa kindlasti ka klaas valget veini. Türgi veini! Esimest korda elus. Mingi aeg tagasi kiitis keegi (Boheemia veinide maaletooja) Türgi veine. Ütlesin, et ma ei tea, kas neil üldse ongi veine, sest Istanbulis ja Yalovas igatahes ei näinud neid kusagil müüdavat. Ta soovitas Ankarat, seal pakutavat kohvikutes jms ka veine. Sain nüüd märksa ligemalt. Kui ütlesin tellimust tehes, et ma pole Türgi veine varem proovinud, siis pakkus tõmmu noormees ühte ja ütles, et see olevat väga hea. Võtsin siis muidugi klaasi just seda, küsimata hinda. Ja hea oli, et ei küsinud, muidu poleks ehk võtnud ja oleksin naudingust ilma jäänud. Oli tõesti mõnus. 

 

 

 

 

 

KOHVIKUD Soomes. Turku

 

Olin teinud nimekirja Turu linna parimatest kohvikutest, lähtudes külastajate muljetest, mis netti üles pandud. Esimese kolme seas oli Café Art. Café Art is an art café on the banks of the River Aura, considered a city oasis for coffee lovers. Seda kohvikut oli palju kiidetud atmosfääri ja kohvi pärast, mis pidi linna parimaid olema. Eelmisest Turus käigust mõni aasta tagasi mäletan juhuslikult avastatud Turun Kirjakahvilat, mis pakkus hingele kosutust muidu küllalt tagasihoidlike Soome kohvikute seas. Soome kohvikud on üsna erinevad meie omadest. Tunnistan, et mulle meelepärasemad on ikka meie omad. See Kirjakahvila sobituski rohkem meie stiiliga - selline lahe sophisticated bohemian. Kirjelduse järgi ootasin Café Art'ist midagi sarnast. Tõepoolest, sellest tavalisest ülelahe kohvikust ta erines mõnevõrra küll, aga nii lahe kui Kirjakahvila siiski polnud. Minu jaoks puudus õdusus. No ja kohv oli ok, aga mitte just eriline elamus nagu kirjelduste järgi oleksin oodanud. Kohvikõrvase valik ka imetlust ei tekitanud. Ma magusat ei tahtnud, võtsin mingi traditsioonilise(?) ümmarguse leivakese seenepõhise kattega. 

Tean muidugi, et lõpliku hinnangu andmiseks tuleb söögikohta külastada mitu korda. 

 

KOHVIKUD Soomes. Naantali

 

Sama päeva õhtupoolikul oli kokkusaamine nelja toreda inimesega Naantalis, kohvik-restos Hasta la Pasta. See asub linna vanas osas, armsas naantalilikus majas. Saab nii praadi süüa kui lihtsalt kohvi juua ja kõrvale kooki nautida. Kuna olime juba söönud tee peal, siis piirdusime kohvi ja kahe peale ühe koogiga. Rõõmustasin, et sai kaerapiimaga cappuccinot. Mõni aasta tagasi oli mul Soomes käies probleem sellega, et kõikjal pealinnast väljas oli miskipärast filtrikohv, mis mulle ei meeldi, ja taimepiima ka eriti ei pakutud. Koogid on kohapeal tehtud ja täitsa hääd. Võtsin minagi pool kooki, teise poole sai Reet.

Seintel olid mõned maalid.

 

 

KOHVIKUD Soomes. Teel H:kist Turusse

Olime kaks päeva Soomes, Turu piirkonnas. Asja pärast. Muidugi aga ka sõime-jõime selle aja sees.

Teel Helsingist Turusse tegime kusagil söögipeatuse. Söögimaja nimi oli Haukanpesä. Selline teeäärne, mõeldud autoga möödujatele. Üsna lai valik tellitavaid toite, millele sai ise juurde võtta soovikohaselt salatit, leiba, jooki. Reet võttis päevapakkumise, mingi paneeritud kanatükk vms kartuli ja soustiga, lisaks siis lisandina pakutavat. Mina valisin siiakala kartuli ja soustiga. Reet oli väga rahul oma toiduga, mina kahjuks pettunud. Kartul oli küll hea, ehe selline. Kala aga mu meelest tuimavõitu ja maitsetu. Andsin ka Reedale proovida, ta ei jäänud minu hinnnaguga nõusse. Võimalik, et ma lihtsalt ei tea, milline üks siig maitsma peaks.

 

 

KOHVIK Laulasmaal

 Olen vist kõige rohkem kohvikupostitusi fb-s ja ig-s teinud just sellest kohvikust - Ott&Matilda Laulasmaal.  See on nii fotogeeniline ja nii lõõgastav! Mu hing rahuneb  ning naudib elamist ja olemist. Klaas veinigi (tavaliselt Pinot Grigio) mõjub selles interjööris, mahedalt mängiva muusika taustal õnnestavamalt kui mujal. Leti taga, näib, juba teatakse, mida ma tellin... Lisan  veel, et kohviga olen alati rahul olnud ja koogid on suured ja ahvatlevad, olen neid alati maitsnud, kui Reet on endale võtnud.

Selline kiidulaul siis :) 

   

 

Tallinna KOHVIKUD. Literaat Viru keskuses

 Pärast Toidumaailmas käimist jäi veel veidi raha alles. Teadagi, mis sellega teha - sammud kolmandale korrusele, mõni aasta tagasi maailma parimaks raamatupoeks tunnistatud Rahva Raamatusse. Nii palju raha järgi ei jäänud, et raamatut osta, aga cappuccino koos väikse kohvikõrvasega sai küll. 

Kaerapiima ei juhtunud olema, valisin siis mandlipiima. Oli täitsa ok.

Kohvikõrvaseks olin mõelnud võtta kohupiimakorbi, aga (inimene on veider!) kuna kaks soomlast mu ees võtsid kumbki just selle, siis tuli äkki tunne, et kuidas ma siis nüüd sama asja küsin... Sel juhul siis ehk avokaadokoogike? See on päris väike ja pole magus, ei tõsta veresuhkrut, olen proovinud. Märkasin aga samasugust apelsini-kõrvitsakoogikest ja pidasin heaks mõtteks seda mekkida. Arvan, et ka organismi veresuhkruga tegelev osakond oli selle mõttega üsna rahul.

Viimasel ajal on selle kohviku teenindajad olnud venekeelsed noored. Leti taga olija on ikka kenasti eesti keelt ka rääkinud. Nii ka täna. Tüdruk oli naeratav ja sõbralik ning sai ka soomlastega vaevata suheldud.

Mitu aastat tagasi aga kirjutasin just selles kohvikus:

Selles kohvikus on teistsugune rahvas. Nooremas keskeas kenad naised ja ka mehed, kellest paljud kannavad musta. Vaimsete huvidega inimesed kannavad sageli musta. See kohvik asub raamatupoes ja taustamuusikas kõlavad jatsilikud noodid. Need mustis rõivais naised ja mehed räägivad kohvitassi taga tööasjadest. Leenile näib, et nad korraldavad kultuuriyritusi ja kirjastavad raamatuid. Arvatavasti nad ise ei kirjuta raamatuid ega esine neil yritustel, kuid see on maailm, milles nad elavad. Kirjutajad ja esinejad on nende sinasõbrad ja neil on igayhe kohta neist oma arvamus. Igayhel ei ole võimalust ja luba omada oma arvamust kuulsate inimeste kohta.

Rakvere KOHVIKUD 2

 Laupäeval. 7. oktoobril

 Õhtul jõudis kohale torm. Päris ehtne kohe. Äge!

Hommikusöök Katariina Võõrastemajas. Mulle kahjuks üldse ei sobinud. Teised olid rahul. Seega lihtsalt mu pirtsakus (ilusamini öeldes: eripärad ;) )

Pärast traditsioonilist ja elamusrikast kolamist kahes Krooni keskuse all olevas teise ringi poes läksime Teatrimaja kohvikusse, kus sain kohvi ja korraliku lõhesaia. Sealt astusime läbi ka kahe lebosaalis näidatud filmi vahel. Jõin veel kohvi ja võtsin juurde väikse käsitöö maiuse. Tore, et oli taimepiima kohvile. Nii mina kui Reet jäime rahule.

 

Lõunasöök Berliini trahteris. Olin üllatunud rahvarohkusest. Mõned varasemad korrad, mil seal söönud, oli rahvast vähe. 

Võtsin pardifilee riisi, virsiku ning granaatõuna-punaveini kastmega. 26 euri, mida tegelikult pean üsna kalliks. Reet võttis lõhe. Juurde Pinot Grigio, see oli üks kahest valgest veinist, mida sai klaasiga. Sõin ära. Jõin ka ära. :)