Kusagile peab ju inimene üles märkima oma elu. Kasvõi iseendagi veenmiseks, et oled ikka olemas. Kui veel pilte juurde panna, on eriti kindel.
Tegelikult oleks üldse tore, kui kogu aeg oleks olemas mingi üleskirjutamise võimalus. Ma arvan, et mitte kauges tulevikus saab nt prillide vms abil silmaliigutustega kirjutada kuhugi justkui õhku ja kodus selle materialiseerida vastavale riistapuule. (Kõlab nagu 20. sajandi ulmekas, mitte idee, vaid lapsiku sõnastuse poolest!) Oleksin sellisel viisil pannud kirja mitmeid toredaid väikseid mõtteid Rakvere tänavatel jalutades. Nüüd ma neid aga enam ei mäleta.Järgnev peab veenma, et igatahes möödunud nädalal olin olemas.
- Matu oli inspireeriv, aga Tuukan oli vist juba ära läinud.
- Mustamäe kirikule pandi nurgakivi. Tähtsamad inimesed olid neid tähtsaid toiminguid tegemas otse ehitusplatsil, tulevase kirikuhoone ruumialal. teistel oli sissepääs tõkestatud, vaatasime ülalt tara tagant, mida tähtsad tegid. Koguduse vanim, austusväärne liige tahtis saatjaga astuda kiriku pinnale. Kes teab, kas ta enam päris kiriku valmimiseni peab siin ilmas vastu. Kollane vest ei lubanud. - "...imeline koosolemine sellel tähtsal päeval."- "Taevalik oli!" - "hurrraaaaa !"- Oli ajalooline ja rõõmus päev!" Sellised kommentaarid . Mitte minu poolt.
- Õnneks ilmateade eksib aeg-ajalt ning reede oli soe ja päikseline. Väike väljasõit, mis viis ka Juuru kalmistule, kus otsisin üles kunagi märgatud jahmatava hauakivi. Imbi Veelma, sünd 1952, surn 1953. Jahmatav on siin see, et minu õige nimi on Imbi Veelmaa ja minu hauakivile kirjutatakse kord sünd 1953. Olen sündinud veebruaris, seega ma vist tema inkarnatsioon ei saa olla... (Samas muidugi ei olnud tema surmakuud märgitud.)
- Nädalavahetusel toetasime oktoobris toimuvat lgbt teemalist filmifestivali Rakveres. Hommikukohv ja õhtuvein nende pop-up kohvikus. Südame tegi soojaks, et kohvik asus kiriku vastas. Sügavalt valus aga on inimeste vaen ja harimatus.
Järgnev pilt on LÕPPSÕNA.
