"Each Christmas, Bradbury asked his wife to give him toys instead of any other gifts. One of his granddaughters described his home and office as a riot of activity with junk everywhere. He continued to collect toys and trinkets for the rest of his life. "
See on inimene minu südame järgi. Arvasin seda juba varemgi, teda lugedes, nüüd on aga päris kindel värk😍
Mu nimi oli siis veel Imbi Veelmaa. Ja ma unistasin ilusast elust.
Mõni päev tagasi oli tarvis käia Viljandis. Eelmises postituses kirjutasin selle päeva esimesest poolest kohvitamiste vaatenurgast.
Nii nagu ei saanud oma tavapärast Viljandis käigu mustrit järgida hommikul, ei õnnestunud see ka lõunasöögiga. Traditsiooniline meeldiv ja toekam kehakinnitus Fellinis jäi ära, kuna koht avati sel päeval alles kl 17. Selleks ajaks aga pidime meie juba poolel teel tagasi koju olema. Eelmisel päeval olin guugeldanud mingit kohvikut, mis aadressi järgi vaid paari maja kaugusel Fellinist pidi olema. Tundus tore koht olevat, kuigi päris hästi aru ei saanud, mida endast kujutab ja kus täpselt asub. Ka esimene abivalmis vastutulija ei teadnud sealkandis midagi taolist olevat. Ilm oli pehmelt öeldes keeruline: libe, märg, tuuline. Teine möödamineja, noor koeraga naine, õnneks mõistis kohe, mida otsime ja juhatas meid diagonaalis üle jõulukuusega väljaku uhke kollase maja juurde, mis oli Schloss Fellin (siinkohal pean vist häbenema oma teadmatust selle maja osas). Asusime teele ettevaatlikult samm-sammuhaaval astudes, et mitte kukkuda, salli alatasa kohendades, sest olin just haigevoodist tõusnud. Etteruttavalt ütlen, et vaev tasus ära. Kohvik, mille nimeks Novell, oli klaasist juurdeehitus lossi tagapool. Õigupoolest oli ta nimi Raamatukohvik Novell. Kohvikus oli riiulitel raamatuid, ma ei tea, kas need olid lugemiseks, ostmiseks või niisama võtmiseks/vahetamiseks. Ruum oli avar ja meeldiv, suurte toataimedega. Valisime omale lauakese ja hakkasime kiirelt toodud menüüd sirvima. Toidud tundusid huvitavad olevat, veinikaart oli üsna pikk, ja mulle (mitteeksperdile) igatahes tundus hea valik olevat.
Reet võttis päevaprae (kanakotletid lisanditega) ja kannu teed, mina avokaadovõiku (Avokaadovõiku ja forelliäkis: avokaado, värske forell, punane sibul, krõbe brioche kukkel, kollane sriracha-sidruni majonees; 9.50 € ) ja klaasi proseccot (Belussi Prosecco Belcanto Valdobbiadene Superiore, Brut, Glera Itaalia, 6 € ) Võiku oli hää. Prosecco veelgi parem :)
Võiku puhul mulle meeldis, et seal ei olnud liiga palju erinevaid asju peal. Prosecco meeldis nii palju, et võtsin isegi teise klaasi, mida ma tavaliselt kohvikutes ei tee. Võibolla muidugi oli oma süü ka vaevarikkal teekonnal kohvikusse :D . Teise klaasi kõrvale tahtsin ampsu magusat. Kuna ma kooki lausa ei tohiks endale lubada, siis pakuti väikest trühvlit. See oli omapärase tugeva maitsega, andsin poole Reedale, sest mu jaoks oli isegi liiga tugev see maitse.
Täis kõhu ja hea tujuga asusime tagasiteele. Olime tänulikud Kohvikute Inglile (või ma ei tea kellele, no kokkuvõttes muidugi ikka Jumalale!), et saime tutvuda kahe meie jaoks uue söögikohaga, mis mõlemad pakkusid hea elamuse.
Eile oli tarvis käia Viljandis. Söögi osas plaanisime järgida sissekujunenud mustrit: kohale jõudnuna kohv Rohelise maja kohvikus ja hiljem korralik lõuna Fellinis. Kohvikute Inglil aga olid teised plaanid, ta arvas, et pole vaja kogu aeg samas kohas käia, on palju teisigi toredaid kohti. Selgus, et Rohelise maja kohvik on esmaspäeviti kinni ja hiljem nägime, et Fellin avati sel päeval alles õhtul. Kiire otsing guuglis ja hilishommikukohvi paigaks sai koduKOHVIK Tartu tn-l. (Seda pärast veendumist, et see pole mitte see koht, mis pakub hakklihakastet kartuliga… et nime taga ei peitu mitte vanad kodused toidud. Vabandan kõigi hakklihakastme fännide ees!). On lihtsalt ühe pere ettevõtmine, kus hea menüü nii hommikul kui lõunal, mõnus interjöör ja lisaks on samas ka elustiilipood, kust saab osta nt Skandinaavia disaini.
Letil oli kena valik isuäratavaid pirukaid ja saiakesi. Valisin rohelise sibula ja munaga variandi ning tavapäraselt cappuccino kaerapiimaga. Reet otsustas kaerapudru ja kannu tee kasuks. Istusime pika laua ühte otsa. Kohv, pirukas ja tee toodi kohe. Muide, tee oli Marimekko kannu ja tassiga (Oiva Siirtolapuutarha). Marimekko jt stiilseid nõusid oli ka näitamiseks ja müümiseks. Pirukas maitses suurepäraselt, kohv oli mu meelest mingist mulle vähemtuntud sordist (võin ka eksida), aga väga hea. Reeda puder tuli siis, kui mu pirukas juba meeldivaks mälestuseks saanud. Igatahes kiitis ta pudru heaks!
Lahke ja sõbralik oli ka teenindus.
Kokkuvõttes: sellest saab vist uus hilishommikukohvi paik Viljandis.
oh jäta see pürg
ja jäta ka ulm
las langevad helbed
need valged ja vaiksed
teadjad suuremad kui sina
et ilu ja rahu vaid vajab su hing
“Ei olnud ju mingit teemat,” kehitas üks keskealine proua õlgu.
“Igav tegelikult...” ohkas teine. “Nalja ei saanudki,” oli
keegi nördinud. Sellised vastukajad Kivirähki “Aabitsakukele”
kostusid minuni eile Viimsi Artiumi saalist väljudes. See kinnitas
mu ammust tähelepanekut, et Kivirähki sügavam tasand jääb sageli
märkamata. Oodatakse nalja ja naeru, mida ta kahtlemata ka pakub,
aga mulle näib küll seal taga palju enamat olevat. Ei ole au
kirjanikku isiklikult tunda, kuid tema lood on igatahes soojad ja
osavõtlikud “väikse inimese” elu ja saatuse suhtes. Eilnegi
lugu Maunost, kes oli 8 aastat käinud 1. klassis, sest “Kes
ikka õppida tahab,
sel on ka esimeses klassis õppida
küll ja küll!” ja kes veel täismehena aabitsat luges kui
pühakirja, otsides sealt eluks juhiseid ja mõtetele kinnitust, ei
olnud naer “peast lihtsa” Mauno üle. Minule jäi kõlama see,
kuidas teda ära kasutati ja kuidas ta tegelikult abi, mida ta küll
otsida ja oodata ei osanudki, kusagilt ei saanud. Teisalt võis
mõtiskleda ka eksistentsiaalsemate küsimuste ja hinnangute andmise
üle. Teema igatahes oli, igav ei olnud ja naerda sai kah.
See oli monoetendus, Mauno oli Lauri Liiv, mu meelest sai ta hästi hakkama.
“Tibu sibab siia-sinna, katsub tiiva alla minna.”
Maunole oli see lugu väga armas, sest meenutas lahkunud vanaema, kes teda oma kaissu võtnud.
“Vihma sajab, aga Imbi astub, kuhu tahab: tal on ju botikud jalas.”
No see muidugi minu lemmik ;) . Ka seda kordas Mauno mitmeid kordi.
Ühel ilusal päeval käisime Raplas. Meil mõlemal on ühelt poolt juured sealkandis ja üldse on see kuidagi laheda õhustikuga koht. Ma ei tea, miks see nii on.
Muidugi oli päeva jooksul vaja ka süüa. Valisime selleks otstarbeks kaks kohvikut, mis mõlemad juba turvaliselt tuttavad. Selles postituses on jutuks kohvik/lounge HOLLIVUUD. See on üsnagi uus ja asub Rapla kultuurikeskuses. Kui ma mõned aastad tagasi sageli Raplas käisin, siis seda veel ei olnud, oli ainult väiksemat sorti kohvikoht Rütmani galeriis (mis on samuti kultuurikeskuses). Nüüd käime alati Raplas olles lõunatamas HolliVuudis. Minul on välja kujunenud kindel menüü: grillitud lõhe lisanditega ja klaas valget veini.
Nii ka seekord. Pärast näituse ülevaatamist galeriis (seekord Made Balbati Alice’i lugude illustratsioonid) astusime sisse järgmisest uksest ja istusime laua taha. Tegelikult siiski läksime kõigepealt leti juurde ja tellisime ära oma “as always”. Toidu üle mul midagi viriseda ei ole. Veini valik on väike, ja peaaegu iga kord kui küsin kuiva veini, satub teenindaja veidi segadusse, sest ta ei tea, milline on kuiv. Ega ma seda pahaks ei pane, sest teenindajad ise on lahked ja kenad. Seekord oli eriti naeratav ja sõbralik teenindaja, arvan, et ta oli töötanud (või vähemasti elanud) mingi aja väljamaal. Veini osas läks ta targematelt tagaruumis küsima :) . Väike tähelepanek on ka see, et veini valatakse klaasi rohkem kui pealinna kohvikutes.
Mu lemmikud on kultuuriasutuste sees või juures olevad kohvikud. Ka HolliVuudis on tunda sellist spetsiifilist hõngu ja näha võib rohkem kui kohaliku tuntusega kultuuriinimesi.
Ühel ilusal päeval käisime Raplas. Meil mõlemal on ühelt poolt juured sealkandis ja üldse on see kuidagi laheda õhustikuga koht. Ma ei tea, miks see nii on.
Muidugi oli päeva jooksul vaja ka süüa. Valisime selleks otstarbeks kaks kohvikut, mis mõlemad juba turvaliselt tuttavad. Selles postituses on jutuks MARJU KOHVIK, kus jõime hilishommikuse kohvi. Aastaid tagasi käisin sageli Raplas ja siis oli see alati mu hommikukohvikuks. Ega muidugi palju valikut ei olnudki, aga seal oli kaks head asja – odavad hinnad ja hea tualettruum :) .
See on selline mõnus retromaiguline kohvik, kus “Toidud valmistame vanavanaemade põliste retseptide järgi. Koogid-pirukad küpsetame kohapeal. Tooted on E-ainetest vabad. Toidud on naturaalsetest toiduainetest. Marjad ja seened on Raplamaa metsadest ja aedadest.” (Kodulehelt)
Kaerapiima küll ei tunnistata, võtan seal lihtsalt musta kohvi, mis on ka kuidagi retro :) . Pirukad ja saiakesed on maitsvad, ja – uskuge või mitte - maksavad 1 euro!
Rahvast oli hommikul vähe ja minu innukas pildistamine jäi silma. Kohviku omanikuproua küsis sõbraliku uudishimuga, et kes see siin niimoodi pildistab. Ilmselt arvas (lootis või pelgas?), et äkki mingi ajakirjanik või muu asjapulk. Andsin teada, et lihtsalt hobi selline, et teen Eestimaa kohvikutest pilte. Rääkisime siis veidi juttu kah. Neil olla veel üks koht pidada, nimega Krants. Peab teinekord uurima.
Mäletamist mööda oli see teist korda elus, mil käisin Vene teatris. Üleeile õhtul. Ma ei oleks ise selle peale tulnudki, et sinna minna, aga kui pakuti pileteid ja oli ka vaba õhtu, siis muidugi võtsin võimalusest kinni. Eelmine kord juhtus see kas hilisteismelisena või varasnoorena. Mida siis vaatasin, ei mäletagi. Küll aga mäletan luksust imiteerivat interjööri. See oli alles ka nüüd, uuenduskuuri läbinuna. Etendus A. Ostrovski 19. sajandil kirjutatud näidend "Pärast tarku palju, ette ei ühtegi”, mis oli nüüd saanud pealkirjaks “Tarkpea”. Lavastaja tuli Kreekast - Georgi Kutlis. Žanrimääratlus – maskeraad-komöödia – iseloomustab lavastust hästi. Oli naljakat-vaimukat teksti ja tegevust, olid imetlusväärsed stiilsed kostüümid. Kiidan ka näitlejaid, lava- ja muusikalist kujundust. Lugu ise on igihaljas, räägib kavalast noormehest, kes oma karjääri kavatseb üles ehitada pettustele ja manipulatsioonile, mis muidugi õnnelikult ei lõppe. Siiski on lõpus midagi erinevat tavapärasest mustrist (kas see ka Ostrovskil oli, ma ei tea, ei ole lugenud). Erinevus on selles, et “süüdi” ei jää mitte ainult peategelane, vaid tegelikult on kõigil oma väike osa, oma valed ja vingerdamised. Keegi meist ei ole ingel…
Etendusel on ka sünkroontõlge. Hea, et ma siiski võtsin kõrvaklapid, kuigi alguses arvasin, et küll ma aru saan ka ilma nendeta. Ega ikka ei saanud! Üks asi on kuulata kedagi argielus teises keeles rääkimas, teine asi aga laval, kiiresti ja emotsionaalselt.
Libisen ja lohisen.
Oota! hüüan. Oota! ahastan.
Mul vaja teha seda, teha teist.
Vaja mõelda, vaja tunda.
Vaja olla ja vaja mõista.
Ei oota.
Libisen ja lohisen...
(FBst)
Kuna täna on isadepäev ja kõik postitavad üht-teist oma isast, ei saa minagi ju maha jääda. Siin ta on! Muidugi veel täielikus teadmatuses sellest, et temast minu isa saab. Igatahes on mul hea meel, et ta õiged valikud tegi, mis minu sünnini välja viisid. Valis õige naise mulle emaks ka. Tõsi, hiljem läksid lahku, aga selle aja, mis koos elasid, olid head vanemad ja ma kasvasin armastatuna ja hoolitsetuna. Olen saanud isalt enamiku oma huvidest ja annetest. Hiljuti sortisin temalt päranduseks saadud raamatukogu, sest ruumipuudusel tuli palju sealt ära viia. Vajusin nostalgilisse lapsepõlve atmosfääri. Kui tore oleks temaga praegu rääkida ja arutada igasugu asju, arvan, et leiaksime üsna palju ühiseid vaatenurki.
(Tite nimi Endel Veelmaa. Sama nimi siis ka mu isal :) )
Õhtused trammid on hoopis teistsugused kui hommikused. Hommikustes on ruumi ja rahu. Astud peale, valid meeldiva istekoha, vaatad üle vähesed kaasreisijad ja seejärel süvened oma mõtetesse, aeg-ajalt pilku aknast välja heites. Õhtustes aga ei ole ruumi ega rahu. Parem juba jalutada koju mööda tänavat trammitee kõrval. Sügisõhtut valgustavad tänavalambid ja kollased lehed puudel ja veelompides. Ja tuled kodude akendes – need mu lemmikud! Imetlen kardinaid, lilli ja kõike muud, mis aknalaudadel. Oleksid mul tiivad, lendleksin akende taga ja piiluksin kardinate tagant sisse. Vaataksin pilte seintel ja uuriksin raamatuid riiulites. Ehk on ka inimesed laua taga õhtuteed joomas ja juttu rääkimas, ehk on ka kass sohval ja koer laua ääres palakest nurumas. Ja oh kuidas tahaks, et nad kõik saaksid omavahel hästi läbi!
#naiivik
Mõnikord vajub novembri hall raske taevas pähe ja õlgadele ja südamele. Ei taha toast välja minna. Las ma istun siin diivaninurgas ja lasen silmadel üle tegemata tegemiste käia.
Mõnikord aga tõusen ja lähen. Siis olen rõõmus. Olemine selle halli ja raske taeva all osutub hoopis ilusaks ja õdusaks.
