Nüüd kirsipuud õitsevad kõikjal...

 Saan aru jaapanlaste kirsiõite imetlemise kirest. Isegi Türi kirsiallee lummas unusid maised mured ja ärevused.

Sadas vihma. Mis aga ilus ja ülev, on seda ka vihmasajus.

(Eile)

  

• 

INTEGREERITUD

 Kopli trammis istus minu ette üks mittejusthästilõhnav venekeelne mees. Järgmises peatuses tulid trammi peale kaks eestikeelset umbes samasugust meest. Mu ees istuv mees pöördus nende poole laia naeratusega ja üheselt tõlgendatava žestiga (imiteerides suitsu tõmbamist). Eesti mehed tõlgendasidki üheselt ja ulatasid abivalmilt oma suitsupaki. Vene mees koukis ühe suitsu välja ja andis paki tagasi. Üks eesti mees küsis: Zhigalka jest? (Välgumihkel on olemas?). Jest, jest, tuli vastuseks. Kõik kolm naeratasid üksteisele mõistvalt. Ei mingit vaenulikkust. Integratsioon toimib, isegi 9. mail 😉

EMADEPÄEVAL

 Nagu minu usk on mulle kallis ja oluline,

Kas pole samuti teisest usust inimestele nende usk?

Nagu minu ema on mulle kallis ja oluline,

Kas pole samuti mu ligimese ja tema emaga?

KEVAD LINNAS

 

Ja ongi kevad linnas. Trammitee ääres õitsevad rõõmsalt võililled, puudel on pungadest saanud lehekesed, vanalinnas käies püüad viisakalt mitte ette jääda arvukate võõrkeelsete turistide kaameratele. Kohvitamiseks paika valides vaatad kõigepealt, kas on üldse vaba ruumi. Ainult politseinikud Pikal tänaval Vene saatkonna ees tuletavad meelde, et tegelikult ei ole kõik nii kena ja pilvitu.

  

       

 Mulle meeldib pilte vaadata. Ma ei vaata neid aga nii, nagu kunstnik või kriitik seda teeb, sest pole neist kumbki. Pigem otsin pildist luuletust või novelli. Sageli lummab mind pildi pealkiri vähemalt sama palju kui pilt. Nii oli ka Lembit Sarapuu näitusel, kus hiljuti käisin. No kas ei ole tore - "Kujur vabastab kivirahnust tubli öökulli"! Tubli öökull 🙂. Love it! Või nt “Rõõm ühest ilusast porgandist”, või “Kodanik sööb vabas looduses õhtusööki”.

Lembit Sarapuu puhul muidugi ei ole huvitavad ainult pealkirjad, põhiliselt ikka maalid ise. Ta ütleb, et ei ole portreemaalija, sest peab kohatuks teise inimese sisemaailma tungimist. Võibolla aga just selles seisnebki nende väliselt üsna sarnaste, enamjaolt kõrvale vaatavate nägude atraktiivsus, et tekitab vaatajas huvi ja jätab võimaluse ise nende siseilma avastada. Ja muidugi "pildid elust": tulekahju Kopli tänaval, leiba küpsetavad naised... Tema kõige tuntumate, mütoloogiliste piltide ürgselt maskuliinne erootika on põnev, mulle küll aga võõras maailm.

P. S näha sai ka Mihkel Muti videointervjuud kunstnikuga aastast 1992. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda täitus intervjuu jooksul Lembit Sarapuu klaas punase veiniga. Sassi läks...