Eelmise jätkuks:
 (inspireerituna Imbi Paju aastatetagusest artiklist Sirbis. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kristiina-ehini-raamatut-lugedes/)

„Halvim, mida nõukogude kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine. Sain selle juba esimesel kooliaastal hästi selgeks. Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine. Üsna varsti sain aru, et koolis on klassikaaslased su konkurendid ja et keegi meist ei tea kuigivõrd sõprusest ega selle hoidmisest” (lk 69). Nii kirjutab Kristiina Ehin oma "Paleontoloogi päevaraamatus".

No ja kui jutt juba kooli peale läinud, siis:

 Ühes väikelinna raamatukogus esinemisel tutvustab end eluaegne õpetaja ja küsib: „Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?”.

Kirjanik tunneb, kuidas ta süda hakkab kiiremini lööma ja ta tahaks end lapselikult kaitsta, enne kui suudab vabaneda küsija piiravast pilgust, mis teeb temast jälle seitsmeaastase koolitüdruku, ja vastab: „Ma tean küll, et paljude minu eakaaslaste koolimälestused on helgematoonilised, aga ma ei saa midagi parata, et minu omad on just niisugused” (lk 83).

Ükskord imestas üks õpetajana töötanud tore kristlasest naisterahvas minu suhtumise üle kooli. Ta ei olnud kunagi näinud kellelgi nii palju vaenu selle institutsiooni vastu.  Mind ei kiusatud koolis, aga ma tundsin end seal väga halvasti. Ma ei osanud seda sõnastada, aga maailm oleks pidanud kuidagi teistsugune olema. Hiljem, kui vahetasin eliitkooli kunstikooli vastu, oli lahedam. Vähemasti oli seal häid sõpru, kellega koos võis paljutki lihtsalt ignoreerida ja elada oma elu. 

See maailm ei olnud muutunud teistsuguseks ka selleks ajaks, kui mu oma lapsed koolis pidid käima. Ja mulle näib, et märkimisväärselt pole ta muutunud ka nüüd, kui kord on lastelaste käes...

Vabandust, ma tean küll, et paljude minu eakaaslaste koolimälestused on helgematoonilised....

KAPSAD JA PICASSO

Aastakümneid tagasi oli TV-s saade pioneeridele "Võistluslõke". Koolid saatsid välja  võistkonnad, kes pidid ilmarahva ees näitama, mida kõike nad teavad ja oskavad. Läksin kord minagi oma kooli pioneeridega.

Üks ülesannetest seisnes tahvli peale joonistatud punktide ühendamises. Minu võistkond otsustas seda ülesannet lahendama saata minu. Ma käisin kunstiringis ja mu kaaslased arvasid, et see oleks mulle paras väljakutse, küllap ma oskan ära joonistada, mis nõutud. Keegi meist aga ei taibanud, et punktide ühendamiseks ei ole vajalik kunstnikukäsi, vaid hoopis loogiline mõtlemine. Seda viimast mul aga nappis. Ja nii hakkasin ma innukalt punkte ühendama, eesmärgiga kujundada üks huvitav kompositsioon. Välja tuli midagi picassolikku. Kui ma aga uhkelt tagasi oma kohale läksin ja kõikide võistkondade tahvleid vaatasin, tahtsin häbi pärast maa alla vajuda. Õigesti ühendatuna oleks punktidest saanud lihtne pilt, kellel jänes, kellel kapsas, kellel võibolla auto... Ei mäleta enam täpselt kujundeid. Igatahes mitte Picasso, Klee, Kandinsky...

Muidugi meie võistkond ei võitnud. Ja kaamera millegipärast näitas minu teost kõige pikemalt...

Kodus läksin kohe oma tuppa. Korterist  ei väljunud ma mitu päeva, sest olin kindel, et kõik tänaval vastutulijad tunnevad ära, et see ongi see tüdruk, kes kapsa asemel tegi picassot.

RIKKUSEST, PUUDULIKKUSEST JA PATUST

Minu meelest on õigus neil, kes ytlevad, et tegelikult on kõik patt koondatav nimetuse alla HIMUSTAMINE. Ühel või teisel moel on kõik patuteod taandatavad ja/või seostatavad himu ja himustamisega. Siit võib edasi minna Rene Girardi juurde.

Mina aga lähen hoopis konjaki ja shokolaadi juurde.Kurk täna valus, arvasin, et veidi mingit kraadidega vedelikku oleks hea kurgu kuristamiseks. Leidsingi törtsu brändit (jah, siiski brändi, mitte konjak). Hommikupoole kuristasin, õhtupoole otsustasin pitsikese ka sisse võtta. Lisaks tuli meelde, et mulle jäi kotti Merci shokolaadikomme. Koukisin need välja ja panin lauale. Oli mitme maitsega neid. Sortisin mulle meeldivad välja (kohvi-, martsipani- ja pähklimaitselised). Istusin köögilaua taga, nautisin shokolaadi ja lonksasin brändit peale. Uhke värk. Nagu rikkur. Aga mis puutub siia üldse rikkur? Mul oli see, mis mulle meeldis ja tegi hea olemise. Mis siis, et väikese korteri kitsa kööginurga tööpinna taga, seljas lotendav kamps ja kulunud retuusid. Miks mulle tekkis üldse selline võrdlus, et nagu rikkur? Miks ma tundsin end tegelikult siiski puudulikuna?  Kui hea konjak oleks väga odav ja igaüks saaks seda juua ning shokolaadi jagataks lausa tasuta?

I think they are right who believe that all sin can be summarized in the concept of COVET. In a way or other all what's considered sinful can be connected to coveting. Can we speak now about Rene Girard?

Well, but I am speaking about cognac and chocolate instead. To soften my sore throat I took a glass of brandy (yes, brandy, not cognac to be honest). Also I remembered there must be some chocolate candies ("Merci") in my bag and took them out. I sorted the ones which taste me most (marcipan. coffee and peanut). Sat at the kitchen table, enjoyed the chocolate and sipped cognac (well, ok, brandy). Gorgeous stuff! Like a rich guy. But why to think about a rich guy at all? I had what I liked at the moment and what made me to feel good. What's the odds that I was in the little kitchen of a small flat, clothed in a baggy sweater and worn tights. Why this comparison with a rich guy? Why did I still feel myself insufficient? But if all good cognac would be very cheap, so that everyone could drink it and chocolate distributed to everyone gratis?

olemine ja elamine

8. august 2016
Keegi on öelnud, et tema elu retsept on lihtne: hommikul ärkab ja  õhtul läheb voodisse. Vahepealse aja elab nii hästi kui võimalik.
Selles vahepealses ajas just, teadagi, peitub elu võti. Lihtsalt see, kas oled rahul või rahulolematu. Jättes kõrvale igasugused välised hindamispügalad, lihtsalt - kuidas end tunned. Kas õhtul voodisse minnes tunned elu täiust ja ootad järgmise hommiku ärkamist või tahaksidki jääda sellesse õhtu ja hommiku vahelisse olekusse.
Ma ei tea, kas see peabki nii olema, et alles vananedes hakkad hindama neid hetki, mida ei saa mõõta tulemuste järgi. Lihtsalt olemise ja elust osa saamise võlu.

Someone has said that his formula for living is quite simple: to get up in the morning and go to bed at night. In between he occupies himself as best as possible.
Surely, the key to life lies in this time 'in between'. Simply: are you satisfied or unsatisfied. Just how do you feel yourself. Do you sense the fullness of life when going to bed at night or would you like to stay in this state between the night and morning.
I wonder if it has to be this way that only at older age one starts to value the moments which can't be measured by the results. The magic of just being and taking part in the life.

4. august 2016

Hingel ei ole vanust. Ma arvan, et ka mitte sugu, ametit, perekonnaseisu, poliitilisi eelistusi ega muud säärast. Need kõik on instrumendid ja atribuudid, meie maise eksistentsi antused, kaaslased ja järelmid. Muutlikud. Meile meeldib joonistada neist  piirjooned ja pressida end sinna sisse. Ja siis ohkame, et on valus….

I quess soul has no age, no gender, profession, family status, political preferances nor anything other like this. These are only instruments and attributes in our earthly existence. Inconstant. We like to use them for drawing contours and press ourselves in. And then we sigh: it hurts…

20. mai 2016

Mis lugu on võililledega maikuu värskerohelises rohus? Miks nad mind alati nii sügavalt puudutavad? Nagu tahaks mingi ammune mälestus esile tõusta. Ajast, mil kõik, mis oli, lihtsalt oli. Ja selle olemise olemus oli lihtne rõõm.

What's about the dandelions in the freshgreen grass in May? Why do they touch me so deeply? Like some far memory is trying to rise up. From the times when all that was, simply was. And the essence of this all was simply a joy.