KOHVIK Balti jaama turul

"Põhjala Deli on Balti Jaama turuhoones asuv artisan pagarikojast, kondiitristuudiost ja deliköögist koosnev toidubutiik." Nii tutvustavad nad ennast oma veebilehel. "...valmistame igapäevaselt artisan pagaritoodeid – focaccia, hapusai, must leib ja mitmed teisi värskeid saiapätse. Valikusse kuuluvad ka erinevate täidistega pärmitaignast Sovieetlikud “baabuška pirukad”, lehttaignast Prantsuse pagaritooted, magusad saiakesed, küpsised, õhikud, grissinid ja kringlid." Jah, neid seal on tõesti. Ja peale selle eelküpsetatud valmistoitu, gurmeetooteid, salateid, snäkke... Olen hakanud sealt ostma focacciat, valmistoiduna ratatouille'd ja erinevas marinaadis graavilõhet. Ja muidugi istun ka veidikeseks maha (ei-ei, laua taha ikka, 6 lauda on seal ruumis), et nautida tassikest kohvi.

Täna võtsin musta kohvi kaerapiimaga ja pardiliha-porgandipiruka. Mõlemad on hääd. Magusate kookide ja saiakeste ahvatlusele olen siiani vastu pidanud. Kui kunagi lähen sinna Reedaga, lasen tal osta ja söön ise kolmandiku. ;)

Igati kena paik väikseks kohvipausiks.

 

 

 

KOHVIK Paper Mill

Täna hommikul, pärast Kaubamajas vajalike ostudega ühele poolele saamist, istusin maha toidutänaval Paper Milli kohvikohas. Sellel toidutänaval olevatest söögikohtadest on vaid mõni üksik kohvikulaadne. 

Valisin kaerapiimaga latte tavapärase cappuccino asemel, sest hommikul kodus joodud kohv andis veel tunda ja tahtsin kergemat varianti. Kohvikõrvase valik oli tagasihoidlik, aga ega see ei peagi sellises kohas rikkalik olema. Silma jäi kõigepealt huvitava nimega koogike Ahvileib. Väljanägemise järgi arvasin selles olevat kohupiima või toorjuustu vms. Selgus aga, et on hoopis üsna magus värk, mis mulle kahjuks ei sobi. Küsisin midagi võimalikult mittemagusat, kohvitegijast noormees soovitas üht saiakest, kus ei olevat lisatud suhkrut, ainult tumeda šokolaadi magusus. Võtsin selle. Täitsa ok oli. Kodus näitas ka glükomeeter normnäitu. Latte oli ilus, aga veidi leigevõitu. Millegipärast on see mõnikord nii. 

Muidugi pole see selline koht, kus pikalt istuda, aga väikseks puhke- või mõttehetkeks ok.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Reeda suur samm

Eks ole ju iga päev inimese elus uus samm, ometi on mõne päeva samm suurem kui teised. Siis öeldakse, et üks etapp elust sai läbi. Tulevad teised, täis uusi väikseid samme, nii etteplaneerituid kui ootamatuid. 24. sept tegi ühe suurema sammu Reet, kes pidas oma koguduses viimase jutluse enne emerituuri minekut. See oli väga ilus ja südamlik päev, mõnelgi inimesel oli pisar silmanurgas. Kirik oli rahvast täis, laulsid kaks koori (koguduse segakoor ja segakoor Vikerlased). Lillemeri, tänusõnad, kallistused…

 

 

Kohvik MUST PUUDEL

 14. september

Kuigi käin (liiga?) sagedasti kohvikus, on need (liiga?) sageli ühed ja samad. Sel päeval, hommikust jalutuskäiku linnas lõpetama hakates otsustasin valida mõne sellise, kus pole varem käinud. Tee peale jäi Must Puudel Kuninga tänaval.

Hommikuselt vähe rahvast. Sõbralik teenindaja. Tellisin tavapäraselt cappuccino kaerapiimaga ja koogi, milles arvasin vähem süsikuid olevat, vist oli kohupiimaga. Valisin laua, kust nägi aknast välja, tänavale. Vaatasin hindavalt ringi. Interjöör oli üsna tavatu mu meelest, ei oskagi hinnagut anda. Miskist otsast nagu retro, aga mitte selline nagu enamikus kohtades, kus "retrotatakse". Vähemasti mina tajusin seda retrona, võibolla tegelikult polnudki. Seintel mõned kunstiteosed, tass ilmselt Marimekko. Kohv ja kook olid ok, ei kurda. Täitsa võib ka teine kord sealt läbi astuda.

 

Kohvik GALERII

 Kulutanud natuke(?) nagu üleliia raha Kaubamaja toidumaailmas, mõtlesin, et läks trumm, siis mingu ka pulgad. Selgemalt öeldes: mingu siis veel üks kümnekas kohvile-koogile.

Rajasin teed üle Narva mnt ehituste ja jõudsingi õnnelikult Rotermanni kvartalisse. Avastasin selle linnakese linnas  jõulude ajal ja olin lummatud. Tookord oli see nagu ootamatu sattumine Dickensi maailma. Siiani meeldib seal jalutada, kuidagi teistsugune õhustik. Ja õhustikule lisaks kohvi ja värskete saiakeste lõhn... 

Eelmisel, hiljutisel jalutuskäigul oli tähtsündmuseks PoCo. Teadsin selle olemasolust küll, aga ikka oli kuidagi ootamatu näha otse enda ees muuseumi avatud ust. Muidugi astusin sisse. Ja hästi tegin. Oli elamus.

Täna aga tahtsin mingit kohvikut väisata. Tundub küll, et seal on rohkem resto moodi kohti kui lihtsalt kohvikuid. Üks neist vähestest on Galerii. Mis selle kohta öelda? See on pikk ruum, seinte ääres kahel pool lauad.  Seintel kunst, millega eriti ei haakunud, aga ma ei halvusta kunagi loojaid. Teenindatakse leti ees, mitte selle taga. Teenindus on viisakas, aktsendiga eestikeelne, mis mulle küll probleem ei ole. Mõned noored inimesed, kes siin-seal laudade taga istusid (mõned arvutiga) ei olnud ka ilmselt eestikeelsed, aga nagu ütlesin, ei ole see mulle probleem, sest usun, et nad on eestimeelsed. Koogivalik ei ole kuigi suur, aga kallis. Minu üsna väike ja liiga magus maksis 7 eurot. Cappuccino kaerapiimaga oli kena, aga natuke liiga leigevõitu. Kõigest sellest virinast hoolimata mulle tegelikult täitsa meeldib seal istuda :) 

 

Jälle nad jooksevad...

Vaevlesin hommikul otsustusvõimetuse käes - kas minna sinna või tänna, teha seda või teist. Oli see saatus või linnavõim või spordifanatid või maeiteakes, aga paika sai asi pandud. Istun hoopis kodus ja olen rahulolematu. Täna on ju jälle mingi maraton! Mina aga olen absoluutse spordihuvipuudega põhjatallinlane , kel vähe võimekust läbi uurida ja puurida , mis kell ja mis kohas mingi tänav avatud ja mingi tramm käib, et lipsaks ehk läbi ja läheks omi asju ajama.

Vähemasti ühel hingelisel oli hää meel mu kojujäämisest .