olemine ja elamine

8. august 2016
Keegi on öelnud, et tema elu retsept on lihtne: hommikul ärkab ja  õhtul läheb voodisse. Vahepealse aja elab nii hästi kui võimalik.
Selles vahepealses ajas just, teadagi, peitub elu võti. Lihtsalt see, kas oled rahul või rahulolematu. Jättes kõrvale igasugused välised hindamispügalad, lihtsalt - kuidas end tunned. Kas õhtul voodisse minnes tunned elu täiust ja ootad järgmise hommiku ärkamist või tahaksidki jääda sellesse õhtu ja hommiku vahelisse olekusse.
Ma ei tea, kas see peabki nii olema, et alles vananedes hakkad hindama neid hetki, mida ei saa mõõta tulemuste järgi. Lihtsalt olemise ja elust osa saamise võlu.

Someone has said that his formula for living is quite simple: to get up in the morning and go to bed at night. In between he occupies himself as best as possible.
Surely, the key to life lies in this time 'in between'. Simply: are you satisfied or unsatisfied. Just how do you feel yourself. Do you sense the fullness of life when going to bed at night or would you like to stay in this state between the night and morning.
I wonder if it has to be this way that only at older age one starts to value the moments which can't be measured by the results. The magic of just being and taking part in the life.

4. august 2016

Hingel ei ole vanust. Ma arvan, et ka mitte sugu, ametit, perekonnaseisu, poliitilisi eelistusi ega muud säärast. Need kõik on instrumendid ja atribuudid, meie maise eksistentsi antused, kaaslased ja järelmid. Muutlikud. Meile meeldib joonistada neist  piirjooned ja pressida end sinna sisse. Ja siis ohkame, et on valus….

I quess soul has no age, no gender, profession, family status, political preferances nor anything other like this. These are only instruments and attributes in our earthly existence. Inconstant. We like to use them for drawing contours and press ourselves in. And then we sigh: it hurts…