teisipäev, 18. oktoober 2016

Eelmise jätkuks:
 (inspireerituna Imbi Paju aastatetagusest artiklist Sirbis. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kristiina-ehini-raamatut-lugedes/)

„Halvim, mida nõukogude kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine. Sain selle juba esimesel kooliaastal hästi selgeks. Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine. Üsna varsti sain aru, et koolis on klassikaaslased su konkurendid ja et keegi meist ei tea kuigivõrd sõprusest ega selle hoidmisest” (lk 69). Nii kirjutab Kristiina Ehin oma "Paleontoloogi päevaraamatus".

No ja kui jutt juba kooli peale läinud, siis:

 Ühes väikelinna raamatukogus esinemisel tutvustab end eluaegne õpetaja ja küsib: „Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?”.
Kirjanik tunneb, kuidas ta süda hakkab kiiremini lööma ja ta tahaks end lapselikult kaitsta, enne kui suudab vabaneda küsija piiravast pilgust, mis teeb temast jälle seitsmeaastase koolitüdruku, ja vastab: „Ma tean küll, et paljude minu eakaaslaste koolimälestused on helgematoonilised, aga ma ei saa midagi parata, et minu omad on just niisugused” (lk 83).

Ükskord imestas üks õpetajana töötanud tore kristlasest naisterahvas minu suhtumise üle kooli. Ta ei olnud kunagi näinud kellelgi nii palju vaenu selle institutsiooni vastu.  Mind ei kiusatud koolis, aga ma tundsin end seal väga halvasti. Ma ei osanud seda sõnastada, aga maailm oleks pidanud kuidagi teistsugune olema. Hiljem, kui vahetasin eliitkooli kunstikooli vastu, oli lahedam. Vähemasti oli seal häid sõpru, kellega koos võis paljutki lihtsalt ignoreerida ja elada oma elu. 

See maailm ei olnud muutunud teistsuguseks ka selleks ajaks, kui mu oma lapsed koolis pidid käima. Ja mulle näib, et märkimisväärselt pole ta muutunud ka nüüd, kui kord on lastelaste käes...

Vabandust, ma tean küll, et paljude minu eakaaslaste koolimälestused on helgematoonilised....

esmaspäev, 17. oktoober 2016

KAPSAD JA PICASSO

Aastakümneid tagasi oli TV-s saade pioneeridele "Võistluslõke". Koolid saatsid välja  võistkonnad, kes pidid ilmarahva ees näitama, mida kõike nad teavad ja oskavad. Läksin kord minagi oma kooli pioneeridega.

Üks ülesannetest seisnes tahvli peale joonistatud punktide ühendamises. Minu võistkond otsustas seda ülesannet lahendama saata minu. Ma käisin kunstiringis ja mu kaaslased arvasid, et see oleks mulle paras väljakutse, küllap ma oskan ära joonistada, mis nõutud. Keegi meist aga ei taibanud, et punktide ühendamiseks ei ole vajalik kunstnikukäsi, vaid hoopis loogiline mõtlemine. Seda viimast mul aga nappis. Ja nii hakkasin ma innukalt punkte ühendama, eesmärgiga kujundada üks huvitav kompositsioon. Välja tuli midagi picassolikku. Kui ma aga uhkelt tagasi oma kohale läksin ja kõikide võistkondade tahvleid vaatasin, tahtsin häbi pärast maa alla vajuda. Õigesti ühendatuna oleks punktidest saanud lihtne pilt, kellel jänes, kellel kapsas, kellel võibolla auto... Ei mäleta enam täpselt kujundeid. Igatahes mitte Picasso, Klee, Kandinsky...

Muidugi meie võistkond ei võitnud. Ja kaamera millegipärast näitas minu teost kõige pikemalt...

Kodus läksin kohe oma tuppa. Korterist  ei väljunud ma mitu päeva, sest olin kindel, et kõik tänaval vastutulijad tunnevad ära, et see ongi see tüdruk, kes kapsa asemel tegi picassot.