Suur Reede

 

OTSISIN INIMEST

KELLELT VÕIKS OODATA

ÕIGLUST JA HEADUST

OLEKSIN SELLISE LEIDNUD

KUID SELGUS TA OLI

RISTILE LÖÖDUD

(J. Marcinkevičius)

 

Palve. Klaver. Kevad.

 

Kell 11.45 lugesin kodus üheskoos tuhandete Eestimaa inimestega meieisapalve. Seejärel panin mantli selga ja suundusin Solarisse. Käin aeg-ajalt sealses toidupoes. Täna aga oli ettevõtmisel ka teine, tähtsamgi eesmärk: üleilmse klaveripäeva puhul mängivad 20 Eesti tipp-pianisti kaubanduskeskuse aatriumis katkematult 7 tundi, kella 12st kuni 19ni Rein Rannapi klaveripala „Pilvelossid”. Rannap on mu lemmikuid nii helilooja kui interpreedina. Pala ise kestab u 5 minutit. Pianistid vahetuvad nii, et mäng ei katke hetkekski. Rannap ise on kommenteerinud ettevõtmist: „Korduses on omamoodi võlu. Esitlusele tuleb küll vaid üks pala, ometi tõlgendab iga pianist ja ka publik seda isemoodi, mis tähendab, et lugu, mida kuuleb külastaja esimestel minutitel, ei pruugi aga kõlada sugugi samamoodi kontserdi keskel või lõpus.“ Kuulasin võlutult tund aega. Seejärel tegin oma ostud ja tulin koju. Väljas on soe ja päikseline ning meeleolu helge.

 

KOHVIK. Anija mõisas.

 

Päike paistis ja tundus mõistlikum teha üks väike väljasõit. Kodus, kus iga cm meenutab ühel või teisel moel eelmisel päeval ootamatult, mõne minuti jooksul siit ilmast lahkunud hr Kassi, on raske olla.

Ma ei tea, kust tuli Reedale mõte sõita Kehra poole. See oli väga uus ja värske sihtkoht. Teele aga jäi veel Anija. Seal on mõis. Mõisas on kohvik. Ja peatselt olime selles kohvikus meie. Ei olnud küll parim päev esmakordseks külastuseks, üks terve ruum oli täidetud suure sünnipäevaliste seltskonnaga. Kõrvalolevas väiksemas ruumis aga saime siiski kena laua. Saime ka korraliku teeninduse, kuigi personal oli üldiselt hõivatud sünnipäevaliste teenindamisega. Sooja toitu võibolla ei oleks saanud, aga seda me ei soovinudki. Must kohv ja rabarbrikook ja mulle ka klaas valget veini oli täitsa piisav. Kohvi serveeriti vanaaegses stiilis madalates tassides, mis oli väga meeldiv. Ühtlasi meenutas see mulle, et millagi 90ndatel käisin külas Tartu kandis resideeruval Ameerika misjonäriperel. Olin päris šokis, kui nad pakkusid kohvi (KOHVI!) kruusist...! Mõtlesin, et sellist stiilitust ja labasust võivad küll ainult ameeriklased teha. Jõudis see aga ka meie maale. Nüüd ei tule enam pähegi teisiti juua. Siiski mõjus see ilus madal vana kohvitass palju kenamalt ja kohvgi oli nauditavam.

Kook oli väga maitsev. Kahjuks küll minu jaoks nati liiga suur, ja eriti kahju, et ma sellest hoolimata terve tüki ära sõin... Majaveini valikut neil ilmselt polnud, ma ei teagi, mis marki jõin, aga oli ikka valge ja mitte lausa magus, nii et ei nurise.

Arvan, et hakkame seal aeg-ajalt käima. Ja lähme siis ka mõisa muuseumiga tutvuma. Sel päeval ei olnud tuju ega keskendumisvõimet.

 Tagasi koju tulla oli aga ikka raske: keegi ei teinud enam ukse taga mäu! ja ei tulnud vastu sääri nühkima ega vaadanud otse silma: võta mind nüüd sülle...

 

 

 

RIP Marksu

 

„Kassiga koos veedetud aeg ei lähe kunagi raisku,” on täheldanud Prantsuse kirjanik Colette. Aasta, mille veetsime Marksuga, meie härra Kõutsiga, kinnitab seda täielikult.

Ta tegi ära suure töö, rõõmustades hinge ja õpetades elutarkusi. (“I have lived with several Zen masters -- all of them cats.” Eckhardt Tolle)

Reede õhtul, kaks nädalat pärast 12-aastaseks saamist, lahkus ta ootamatult, loodetavasti (kassi)taevasse. Nüüd tuleb harjuda tühja kohaga, mille ta jättis.

Aitäh, Marksu, ja aitäh Keio, tänu kellele saime veeta temaga aega, mis ei ole raisku läinud.

 

Kõige oleva alus

 

                                    Sind tunnen Sinu loomingust.           

                                    Su looming tuleb südamest.

                                    Su süda sama on, mis armastus.

                                    Ja ilu – see Su süda on.

                                    On koiduvalgus, on videvik.

                                    On vares raagus oksal,

                                    vihmahelmeist helkival.

                                    On lumesajus latern

                                    kitsal kodutänaval.

                                    On hetk, mil vahetavad pilgu

                                    laulja ja pianist.

                                    On hetk, mil saab poeem

                                    ritta seatud sõnadest.

                                    Kuid mõnikord ka nii

                                    võib juhtuda,

                                    et kirikuski

                                    leida Sind ma saan.

 

 

Kasside kaitsepühak

 

Pühakud mulle meeldivad. Vähemasti mõned neist. Ja Püha Gertrude, 7. sajandil elanud abtiss benediktiini kloostris, on nende seas. Tundub üldse huvitav, oma teed pidi käinud ja väga haritud naine olevat, aga põhiline on see, et ta on KASSIDE KAITSEPÜHAK. Ja täna (17. märts) on tema päev. Olge hoitud, kõik maailma kassid ja kassiomanikud ja muidu kassiarmastajad!

(Suurim lemmik pühakute plejaadist on aga Assise Franciscus)

 

Paber jääb puhtaks

 

                                    Joonistan silmadega.

                                    Kirjutan mõtetes.

                                    Paber jääb puhtaks.

 

 

Kolm K-d Raplas. Jälle.

 9. märtsil

Neli valikut selles majas. Kuhu minna? Ühe välistan kohe, kaks ei paku huvi. Jääb viimane, alumine.

Õige valik! Näituse tutvustusest saan teada, et konflatsioon tähendab kahe või enama eraldiseisva asja, eriti tekstitükkide või ideede üheks tervikuks ühendamise toimingut või protsessi. Kunstnikud lubavad oma konflatsioonides uurida ja näidata erinevusi täis maailma ja selles aina toimuvate kokkupõrgete erinevaid kihte ja nende omavahelist mõju ning kokkusulandumiste võimalusi. “...mõjub ju kuidagi vabastavalt, kui lubame maailmal mitte olla monokultuurne, mitte koosneda kloonidest. “

Suur ja ilus putukas. Mul on tegelikult putukafoobia. Ma hoian end neist võimalikult kaugele. Aga kui nad oleksid nii kaunid ja õrnad? Siis vist vaataksin neid heldimuse ja imetlusega, tahaksin nendega suhelda.

Teise maja puhul tuleb valida, kas minna enne lõunale ja siis näitust vaatama või vastupidi. Valisime esimese variandi. Kõht täis, lähme näitusele.

See näitus pöörab pilgu kõrgemale. Inga Heamägi mediteerib visuaalselt, võttes lähtepunktiks PSALMID. „Olgu mu palve kui viirukisuits Su palge ees,“ (Psalm 141:2) ja “Kiitke Issandat, tema inglid...”(Psalm 103:20). Pealkirja järgi ei oodanud ma sellelt näituselt kuigi palju. Kui aga saali astusin, olin lummatud. Need pildid, kus on jäädvustatud küünlasuitsu leegi kustutamise imelühike hetk, mil “tekib tunne, et kellegi nähtamatu käsi kirjutab suitsuga tühjuse kohal peenes kalligraafias võõras keeles…” puudutasid hinge ja vaimu.

Muuseas mainin, et ka kaks taaskasutuspoodi (Sõbralt sõbrale ja Piparmünt) said läbi tuuseldatud. Natuke ka kotti pandud. Seega said kõik kolm K-d ( kohvik, kirbukas/kaltsukas, kultuur) tehtud.

Wiigi kohvik. Haapsalu

 6. märtsil

Järg üle-eelmisele postitusele

Mõtlesime enne tagasiteele asumist õhtustada Kärmes Küülikus, sest seal pole me veel käinud. Paraku selgus, et see on avatud ainult nädala teisel poolel. Guugeldasin Haapsalu söögikohti ja näis, et ainult mõni üksik pakkus kehakinnitust kesknädala õhtul. Valisime neist üksikutest välja kohvik Wiigi.

Õhtuhämarus ja päikseloojang lahe ääres möödunud aegade suvituslinnas. Sisenesime kohvikusse suurte klaasakendega veranda kaudu. Interjöör oli meeldiv. Seintel ilmselt kellegi maalinäitus. Valisime laua akna ääres ja asusime menüüd uurima. Minu valikuks sai pardi rinnafilee (bataadipüree, punane kapsas, spargel, veinikaste), 21 EUR. Milline? küsiti. Medium, vastasin asjatundja näoga. Reet tellis paneeritud kohafilee (koorene murulaugukartul, brokoliini), 21 EUR. Kõrvale minul valge vein ja Reedal alkota õlu.

Reet oli koharoaga rahul. Minu part… Öeldakse, et 20 kuni 50 korda tuleb toitu närida enne allaneelamist. Ma ei lugenud, aga tõenäoliselt läks rohkem selleks, et oleks võimalik alla neelata. Mõnelgi korral tuli kusagilt suulaelt keelega taga ajada. Ebaprofessionaalina olin hämmingus: kas medium part peabki selline olema? Olen ju ka varem parti söönud, aga sellist probleemi pole olnud. Eks see veidi kahandas heameelt muidu meeldivast õhtust.

Lähen sinna küll veel, kui võimalus tuleb, aga tellin igaks juhuks midagi muud. 

 

 

 

Müüriääre kohvik Haapsalus

 

 6. märtsil

Eelmise postituse jatkuks.

MÜÜRIÄÄRE KOHVIK on meie must Haapsalus. Seda hoolimata sellest, et see pole enam see, mis aastaid tagasi. Miskipärast on seal ikka hea istuda. Tavaliselt tellin kergema roa, mille nimi on nüüd Seene quiche (Roheline salat / soolakurk / röstitud kõrvitsaseemned / Müüriääre pesto / tomati-balsamico vinegrett) ja hind 8.20. Varasemast mäletan seda nime all soe ahjupirukas seenetäidisega vms umbes. Oli veidi teistsugune ja meeldis mulle rohkem. Juurde tavapäraselt valge vein - Lamberti Ca´Preella Pinot Grigio seekord. 6 EUR.

Magustoit ei olnudki alguses plaanis, oli aga vaja veel istuma jääda (ja tööd teha), seega võtsime kohvid ja rummipalli, sest see oli kõige väiksem :) .

 

Pinsipäev ja päike

 

6.märtsil

Kui eile oli pinsipäev ja täna päike paistab rõõmsalt, olen esimese hommikuse vihje peale valmis tegema ühe väikse kena väljasõidu. Esialgne otsus valida sihtkohaks Paide-Türi muutus juba Ristiku tänaval Lihula-Haapsaluks. Ilm oli hingekosutavalt selge ja helge, nauding oli sõita ja vaadata autoaknast vara-varakevadist maastikku.

Esimene peatus Lihula. Kuna ees seisis veel sõit Haapsallu, piirdusime vaid teise ringi poe külastamisega. Ostsin mõne trini-träni ning heas korras tumesinise vintage kleidi. Pole küll kindel, kas leian võimaluse kasutamiseks. Lihulas ringi kolada tahaks aga ükskord küll. Ma ei saa öelda, et oleks väga ilus või armas paik, aga kuidagi huvitav siiski.

Haapsalus lootsin ka kultuurielamust saada. Kahjuks on Okase muuseum suletud uuendamise tõttu ja midagi muud ei osanud välja mõelda. Seega kukkus Kultuur välja ja kolmest kohustuslikust K-st jäid alles kaks – Kohvikud ja Kirbukad-Kaltsukad. Kohvikutest räägin teises postituses, kirbukatest-kaltsukatest mainin, et kõik suuremad sai läbi käidud ja üht-teist ka kotti topitud. Kõige kallim ja huvitavam on pikk must kleit-vest, täitsa uus, siltidega. Peale selle mõned riiulitele asetatavad vidinad. Ahjaa, ja muidugi vanaaegne öökapi mõõtu lauake, mitte just ideaalses seisukorras, aga maksis ka ainult 7 euri.

Huvitav seik, et me ei olnud ainukesed Haapsalu taaskasutuspoodides tuuri tegevad mittehaapsalulased. Igas poes kohtusime kolme nooremat sorti inimesega, kaks naisterahvast oma koertega ja noormees. Kunstiinimesed, ilma kahtluseta. Tuuslasid sama innuka huviga kui meie. Tore oli neid vaadata :) . Ja koerad olid väga armsad.

Tagasi tulime pimedas, väsinud ja rahulolevad. 

(Õnneks ei ole mind karistatud liigse mõistlikkusega...)

 

                                                   

Õhtusöök ÜLOs

 

4. märts

Kauaoodatud kohtumine hr Kassi pikaajaliste peremeestega, kes Jaapanist kodumaale mõneks nädalaks lennanud. Pool tunnikest meie pool Marksut üle vaatamas ja siis neljakesi õhtusöögile.

Küllap tundis loom nad ära, aga kass ei väljendu samal moel kui koer. Tahaks teada, mida ta mõtles, tundis, arvas… Nojah, saan aru, et kassi puhul päris selliselt küsida ei saagi :) Andestamatu viga, et ei taibanud teha pilti Kassi ja endiste peremeeste kohtumisest.

Ja teine viga, et õhtusöögil restoranis ÜLO jäi napiks toidupilte laual olevast heast ja paremast. Hea jutu hoos ununes---. Igatahes olid need õhtutunnid ÜLOs hästi veedetud aeg, nii seltskonna kui laual pakutava suhtes.

Olen seal käinud ka varem, aga päeva ajal. Mõned korrad tütrega ja üks kord Johni ja Pamelaga. Rahule olen jäänud alati, nii teeninduse kui söögi-joogiga. Seekord võtsime KUI TAHAKS KÕIKE PROOVIDA. ÜLO maitsed - 5 rooga, taimsed või lihaga. ÜLO valitud parimad maitsed, serveeritud jagamistaldrikutel. Nojah, aga ma enam ei mäleta, mis täpselt need 5 rooga olid… Igatahes olid kõik head. Meelde jäi nimepidi Okonomyaki – jaapanipärane kapsapannkook. Mulle eksootiline, Keiole ja Gertile enam mitte, Jaapanis olla see tavaline tänavatoit. Magusaringil võttis igaüks erineva toidu. Mina sõin ebaküdoonia-kardemonivahtu magustatud ploomi ja vahvliga. Kui lauda toodi ja koostisest seletus anti, ehmusin ära – kookosega… (see on üks vähestest asjadest, mille maitse mu jaoks kohe päris talumatu on). Julgesin siiski proovida. Selgus, et kookose spetsiifilist maitset ei olnudki tunda ja üldse oli väga hää! Joogiks oli esimesena kamba peale pudel cremanti (Cremant de Limoux Grande Reserve Brut, Albert Doulet) ja teiseks pudel valget veini, kahjuks ei mäleta millist...

Hea meelega kordan!