OMA MULL

 

Agree!  

 

Lisaks veel Jane Austenilt: "Ah! There is nothing like staying at home, for real comfort"

Eriti pühapäeviti. 

Hommikul, kui suurem osa linlasi veel magab või joob hommikukohvi, käia mõnes heas toidupoes ja tuua koju kappi ja lauale midagi paremat ja erilisemat. Ülejäänud osa päevast juua, süüa, lugeda raamatut, kuulata klassikaraadiot, nautida oma toalilli ja kassi. Ja muidugi mitte kuulata-lugeda uudiseid. Mõnikord tundub, et ainuke võimalus ellu jääda ongi kujundada oma mull ja väljuda sellest nii harva kui vähegi võimalik.

 

Märkamatust jm

 

Eile potsatas postkasti uus LR – Marcel Schwobi “Kujuteldavad elud”. Mul on kombeks lugeda kõigepealt algus ja siis lõpp ning seejärel otsustada, kas hakkan üldse vahepealset lugema ;) . Sellel, näib, et hakkan.

“Suurmeeste mõtted on inimkonna ühine pärand: neile endile jäävad tegelikult ainult nende veidrused. Raamat, mis kirjeldaks mõnd inimest kõigi tema anomaaliatega, oleks samasugune kunstiteos nagu jaapani gravüür, millele on igaveseks vaatamiseks jäädvustatud tilluke tõuk, keda nähti kord ühe päeva ühel imetabasel tunnil.” (Schwob eessõnas)

“Seega ei ole tühiseid elusid ega tühiseid sündmusi. On märkamatuks jäänud elud ja märkamatuks jäänud sündmused.” (T. Aleksejev järelsõnas)

Märkamatud elud ja märkamatud sündmused, mis ometi mõjutavad teiste elu ja seeläbi ka kogu ilmaelu, on muidugi aegade jooksul olnud kirjanike ja mitmesuguste mõtlejate teemaks. (Schwob elas 1867-1905.) Hiljuti läbiloetud Kivirähki “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” paneksin ka sellele riiulile.

Mida kauem olen elanud, seda enam on mind hakanud huvitama inimene oma eripäradega. Nii nendega, mida ta eksponeerib, kui nendega, mida ehk endagi eest saladuses peab. See on küll olnud ideaalide ja illusioonide lagunemise teekond, aga Jumal tänatud selle eest! Teel olles veendusin, et Jumal ei ole Procrustes, kes oma ohvrid raudsesse sängi surub ja siis nende üle ääre ulatuvad kehaosad maha raiub… (See kõik on aga juba üsna teine teema.)

Mäng

 

 (Mitu nädalat tagasi)


Vaatasime lapselapsega Pepat, Hommik. Rõõmsalt ruiates jooksevad Pepa ja George oma kodumajast koduõuele mängima. Päike paistab. Põrsakesed laotavad lina murule ja hakkavad piknikku mängima. Ootamatult pigistas südant kadedus, selline nostalgiaga looritatud. Nad mängisid. Unustasid end mängimisse. Meenus see ammu-ammune tunne. Minu õues ei olnud kuigi palju muru, oli palju asfalti, olid mõned lillepeenrad, liivakast ja kiige. Ja päris mitu minuvanust last, kellega koos leidis alati midagi toredat teha. Keksukastid, pallikool, hüppenöörid. Mahajäetud aias õunapabulad ja imeilusad tassikillud. Selles maailmas sellel hetkel oli mäng reaalsus. Enam seda ei ole, ammu juba ei oska enam.

 

KIRNA TULBID

 

Ja sajabki, nii nagu ilmateade teada andis. Hea, et taipasime eile Kirnas ära käia. Ilu oli nii palju, et ei oska sõnadesse panna. Iga tulbisort oma iseloomu ja oma sõnumiga. Lummavad tumedad ja graatsilised heledad, mõned avalad ja suhtlemisaldid, mõned eemalehoidvamad, iseenda ilu imetlevad.

Teise korruse lilleseaded aga olid igaüks omaette poeem, mille võlu värske remondi taustal oleks kaduma läinud.

Päeva ilmestas veel viiulimäng lossiaias. 

 

 

ÄRA MAGA MAHA!

  12.05

Kevadet ei või maha magada! Tal on kombeks kähku jälle kaduda. Alguses kurdad, et ei tule ta kuidagi, ikka jahe ja raagus kogu see ilmaelu. Endalgi nägu peas kahvatu ja silmad säratud. Ja siis on ta äkki kohal. Kui aga venitad tema imetlemise ja nautimisega, on ta juba suveks jõudnud kasvada. Suvi aga on hoopis midagi muud. Ohkad ja mõtled: järgmisel aastal saan küll kevadel sabast kinni. Et seda ohet vältida, olen sel nädalal juba kaks väljasõitu teinud.

 

Coronation of the King

Ühe käega silitan kassi ja ühe silmaga vaatan, kuidas üks hallipäine mees oma naisega sõidab kullatud tõllas läbi Londoni, et anda pidulik vanne olla hea kuningas. Piisake suursugusust ja glamuuri tuleb siit minugi tagasihoidlikku tuppa. Ununevad oma väiksed ja suured mured. (Eks kuningaperel ole neid tunduvalt rohkem ja suuremaid olnud.)

Joon Londonist toodud kohvi ja söön röstsaia Marmite’iga.