Sorrentino

 

Eile vaatasin vist neljandat korda Sorrentino filmi “Kohutav ilu” (La Grande Bellezza). “Parthenopet” olen kaks korda vaadanud. Kui esimene neist on kiidetud ja hinnatud, siis teine ei ole kriitikutelt eriti häid sõnu saanud. Olen nõus, et esimene neist on parem, ent minule sobib Sorrentino igas variandis….

À propos, esmasest vaatamisest jäi meelde ka Jep Gambardella ütlemine: “The most important thing I discovered a few days after turning 65 is that I can't waste any more time doing things I don't want to do.” Olles ise nüüd jupp maad vanem, võin tõdeda, et see on hea mõte. Ja vaat et isegi parim mõte.

Panacea

 

Veel pool aastat tagasi teadis mu 4-aastane lapselaps, et kõike saab parandada plaastriga. Olgu see haav, köha, luumurd või mis iganes. Meditsiiniteadus aga areneb ja nüüd on kasutusel kõikeraviv kreem. Sellest on kasu isegi nii keerulistes olukordades, kus polikliinikusse pöördub kurb Nuku, kes kurdab, et ei taha enam loom olla. Arstitädi noogutab mõistvalt: „Ma määrin sind siis selle kreemiga”. Ta võtab spaatlile nähtamatut kreemi ja teostab määrimisprotseduuri. Seejärel eemaldab loomapea. Ja ennäe – patsient ongi inimeseks saanud!

Järgmisel päeval, mis saabus u 3 min pärast, tuli Nuku aga uuesti arsti juurde ja teatas, et tegelikult ta vist tahaks ikka loom olla. No hea küll, aeti seegi asi korda.

Kui aga järgmise 3 min pärast saabunud uuel päeval sooviti taas inimeseks saada, küsis arstitädi asjalikult, kumb ta siis tegelikult ikka tahab olla. „Ma ei tea... mõlemat tahan,” on Nuku kimbatuses.

„No siis mina ei saa aidata,” vangutab arstitädi mõtlikult pead. „Tuleb minna teistsuguse arsti juurde.”

 

Kinoõhtu

 

Eile. Enne kinno minekut ja pärast kinost tulekut. Vahepeal vaatasin ettevõtlike saarlaste tehtud doki „Olikord Henno” esilinastust. Henno on Henno Käo ja kinno kutsus mind tema armas lesk Maie. Maie oli väga vastu sellele, et filmis ka teda näidatakse. Lõpuks soostus, tingimusel, et ta ainult veidikeseks ekraanile ilmub. Noh, tegelikkuses aga kukkus nii välja, et tal seal lausa kandev roll oli :D . Ja ma usun, et kõik filmi vaatajad sellega väga rahule jäid! Mina ka. Olin üldse rahul, et käisin vaatamas. Publik koosnes suuresti vanema generatsiooni kultuuriinimestest, ja seegi oli huvitav.

Üks väike ebaoluline seik: kaks korda selle aja jooksul seisin ühe nooremapoolse põlvkonna kirjaniku ja kirjandusloolase kõrval, keda päriselus esimest korda nägin. Mis sest siis ikka, aga muhelema ajas fakt, et olin pool eelnevat ööd lugenud üht tema raamatut. 

 

 

Pihtimus

 

Üks taasleitud PIHTIMUS.  Enda vigade, nõrkuste, mittevooruste jms avalikustamine on ju tegelikult trendikas kah ;)

Kui oleks nii

et suured oleksid mu rahad

Ma tõesti ei arva

et oleks see paha

sellise mõtte

täiesti viskan maha

Jah tööl käia ma ei taha

ja kõigest ebamugavast

päästaksin naha

Just sellepärast

vajangi raha

Ei tea ma ilmaasjust miskit

mis on hea ja mis on paha

teadmatuse valu

leevendaks vaid raha.

Ei nurise

 

Ma tõusen siis, kui ärkan. Vajutan raadio mängima, loivan kööki, panen kohvivee keema ja vaatan, mida hääd külmikust leida. Valin taldriku, millele panna leitu ja tassi, millest sel hommikul kohvi juua (mul on palju ilusaid tasse). Seni kui kohv tõmbab, söön 1-2 meelepärast võileiba. Siis valan kohvi väljavalitud tassi ja lähen sellega tuppa. Istun oma väikses toakeses diivanile, joon aeglaselt ja mõnuga, seljas volangidega roosa hommikumantel (küll teise ringi poest pärit, ent siiski hea ja ilus). Vaatan aknast lumesadu ja kuulan Vikerraadio hommikuprogrammi.

Kas ma sellist elu tahtsingi? Tahtsin, muidugi. Ja hoidku Jumal mind nurisemast.

Aga Reet – tema kiirustab asju ajama. Teisi aitama. Hooldekodu, ristiema, poja pere, minia isa…

Ma naudin oma elu ja tunnen südametunnistuse piina.

 

Kritseldusteraapia

 

“Ma armastan hommikusööke. Neis on lootust.” Nii kirjutasin u 10 a tagasi oma päevikulaadsesse tootesse. Siiani on see armastus säilinud.

Lisaks mõned kritseldused. Kritseldamine, olgu sõnade või joontega, on teraapiline.

 

Uue aasta esimene päev

 1. jaanuaril, eile

Sai söödud, sai joodud. Magatud, lorutatud ja telekat vaadatud. Videvikus ka autoga sõitmas käidud. Kopli liinid on nüüd mu unistuste elukoht. Vanas renoveeritud majas, munakividest tee ääres. Võtaksin siiski ka uues majas asuva korteri vastu, kui keegi kingiks. Reet aga keeldub Sitsi mäest allpool elama, lapsepõlve halvad mälestused.

 (Pildil Pirita tee. Pärast Koplit sõitsime ka sinna.)

Päevikulaadsest tootest 1

 

Riiuleid korrastades leidsin u 10 a taguse päevikulaadse toote. Kardan, et jään nüüd mõneks päevaks seda siin fb-s tsiteerima ja refereerima, sest mis võib olla inimesele südamelähedasem ja huvipakkuvam, kui tema ise…

Siin mõnda aastavahetustel sirgeldatust.

• Küsimusele “mida tahad uuelt aastalt” vastas mu süda: “Tahan targemaks saada!” Ja järgmisel päeval lisas: “Tahan, et sa ei mõtleks ega räägiks halvasti ega üleolevalt kellestki”.

• Kui imelikult on elus, et pärast eksirännakuid teiste inimeste maailmades hakkad küpses eas taas leidma oma maailma, sedasama, kus sa noorena olid.