Kokkuvõtete tegemisest

 

Imetlen inimesi, kes on suutelised tegema kokkuvõtteid möödunud aastast. Mina...ei mäleta, ja see ei ole mitte „ealine iseärasus”, pigemini neuroloogiline eripära. Mitte, et ma üldse olnut ei mäletaks, võin meelde tuletada küll, aga teha neist analüüs, panna ritta, anda hinnanguid jms - see on iseasi.

Tean aga, et nii nagu kõigil oma elu aastatel, möödus ka lõppev aasta tundmaõppimises. Iseenda, inimese kui sellise, maailma, elu, elu kui sellise jm tundma õppimises. See on lõputu tegevus ja kogemus. Ühinen kõigi tundmaõppijate tõdemusega, et mida rohkem õpid, seda segasemaks kõik muutub... Siis teed tassi kohvi, kuulad meelepärast muusikat, ja lased asjadel lihtsalt olla :)

 

Kas tõesti tähed...

 

Sa räägid

sellest, mis olnud

ja mis veel tulla võib.

Ja paljust muust.

Üle su õla

vaatan

üht eredat tähte

tumedas taevas.

Mõtlen: kas tõesti tähed

liiguvad nii kiiresti?

Sest juba paistab ta

teisest aknast.

 

 

Hommikupimedus, õhtupimedus

 18.detsembri kohta 19ndal.

Hommikupimedus ja õhtupimedus erinevad teineteisest. Sellise teadusliku avastuse tegime eile. Kulutasime hulga bensiini, aega ja energiat selle teadasaamiseks. Peaks nüüd vist Nobelit taotlema.

Hommikupimeduses on lootust, on tahet olla elus, on usaldust kõige ja kõigi vastu. Sellele järgneb igav hall päev, mille peab ise ära sisustama, et kesta ja mitte kaotada hommikupimeduse lumma südames. Ja siis jõuab märkamatult kätte õhtupimedus. Tumedam ja sügavam, ent vabastav, rahustav, lohutav.

Detsembris aga on mõlemas pimeduses palju värvilisi tulesid – kuuskedel, majadel, aedadel, ja palju pilkupüüdvaid tundelisi aknaid. Selleski veendusime eile.

 

(Rohkem teksti ja pilte fb-s) 

Kell on mõnevõrra 6 läbi. Sõidame läbi vihmase ja värvilise linna, sõidame sinna, kuhu rattad viivad.

 Esimene peatus Kosel. Kodudes magati, ärgati, joodi hommikukohvi, mindi tööle ja kooli. Selles lootust sisaldavas jõulueelses pimeduses. 

 

 Tänane päev saab läbi. Homne tuleb homme. Hoidku meid Jumal - kõige elava ja oleva allikas!

Teo tarkusi

 

„Kuule, tigu, mis passid seal oma kambris kogu aeg! Igav ei hakka või?”

Sõnas tigu: "Juba Pascal teadis, et kõik hädad tulenevad ühest asjast: suutmatusest istuda vaikselt oma toas üksi." Ütles ja tõmbus tagasi oma kotta.

 

Uued inimesed ja teised

 

Lähen lapselapsele lasteaeda järgi. Majatäis lapsi möllab rõõmsalt õues. Lapselaps jookseb mulle vastu. Nemad kõik seal on UUED INIMESED.

Trammi peale tuleb seltskond noori, samast koolist, kus mina aastakümneid tagasi käisin. Nemadki on UUED INIMESED.

VANAD INIMESED lähevad ära. Üksteise järel. Need, kes kunagi olid UUED INIMESED.

Nende kahe vahel on oma elu elamas VAHEPEALSED INIMESED. Need, kes on muundumisprotsessis uutest inimestest vanadeks inimesteks.

Ja mis siin muud, kui tõdeda, et nii see elu käib.

 

Mõned uued inimesed.

Minagi olin kunagi uus inimene. 

õhtu haigena

 

Suured mustad linnud vuhisevad akna tagant mööda ja kaovad tumesinisesse taevasse. Härra Kuu lõbustab end, kord uudishimulikult aknaruudust sisse vaadates, siis jälle häbenedes pilve taha pugedes.

Tõden, et haige olla ei ole üldse hull. Päev läbi pidžaamas veeta ja kui mingi kohustus koputab, siis talle viisakalt öelda: näed ju, et ma olen haige, minul on tegemist õhtuse taeva vaatlemisega, sina mine vaata ise, kuidas hakkama saad!