Mulle tegelikult meeldib, et kõik asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Või ei meeldi siiski? Eks oleneb plaanist ja sellest, kuidas tegelikkuses läks. Eilsed ootamatused meeldisid.
Plaan oli minna hommikul Telliskivi kirbufestivalile, seejärel sõita Tapale vana töökaaslase 75. juubelile ja linna naastes võtta osa mõnest Kultuuriöö ja Muinastulede öö üritusest.
Tegelikkuses: kirbukale jätsin minemata, sest rahakott oli ootamatult väga kõhnaks jäänud, mulle aga ei meeldi asju vaadata, teades kindlalt, et ma neid omandada ei saa (sorry, ei ole pühak ega boddhisattva), see teeb mind pahuraks ja jonnakaks, mis omakorda tekitab taas süümepiinu, et miks ma seda nii üle elan, need ju kõigest asjad jne jne. Ühesõnaga - parem hoiduda sellistest hetkedest.
Järgmine asi plaanis oli Tapale sõit. Lilled ja kingid kaasa, pidulikum pluus selga ja autosse! Umbes 10 min enne kohale jõudmist helistas vanainimene Tallinnast, kes oli kukkunud ja vajas kohe abi. Oma sugulased olid hetkel veel kaugemal kui meie. Ja nii piirduski see sünnipäev kõigest lillede üleandmise ja kallistamisega veel lokirullides sünnipäevalapse kodus. Oli see nüüd hea või halb, kes teab. Igatahes läksime linnas siiski veel kirbukalt läbi. Tuul oli tugev ja külm, ei olnud asjakohaselt riietatud. Midagi ei ostnud, küll aga sõime kumbki ühe vegan wrapi ja jõime tassi kohvi. Sa oled seda väärt, nagu nüüd armastatakse öelda...

Ja siis avastasin, et mu ig-sõber Austraaliast, umbes minuvanune moetööstuse tegelane on rattamatkal läbi Baltikumi ja parasjagu Tallinnas. Kõhklesin, kas kirjutada ja pakkuda kohtumist. Ma tegelikult veidi sotsiofoob (või mis sõna see oligi), pelgan võõrastega kohtumisi, kuigi samas nagu tahaks ka. Kirjutasin siiski, vaikselt lootes, et ehk ütleb, et sorri, ei ole aega... Aga oli aega! Ja nii kohtusimegi neljakesi jahedal ja kergelt vihmasel augustiõhtul, viisme nad (ig-sõber Faye ja tema attractive abikaasa John) Kehrwiederisse Raekoja platsil. Jõime kohvi, teed, veini ja õlut ning rääkisime juttu. Neil selline mõnus austraalia aktsent. Suminas ja platsilt kostvas muusikas (Too Q Start andis kontserti) läks kahjuks osa nende jutust kaotsi, püüdsin hoolikalt jälgida näoilmeid ja vastavalt reageerida, et mitte jätta muljet nagu ma ei saaks aru... Tundus, et suhtlus siiski sujus, mina jäin rahule, ma ei tea, kas nemad ka. Ütlesid küll, et väga tore, et ma nad välja kutsusin jne. Sõber ei olnud varem tähelegi pannud, et ma Tallinnast olen. Nii see sotsiaalmeedia sõprus on. Mis teha. Ja ega nad ei teadnud ka, et eestlastel oma keel on, arvasid ikka, et vast vene keel. Suured rahvad teavadki väikestest väga vähe, ime, et üldse teatakse, et me olemas oleme. Mis teha... Siiski oli see kõik väga tore. Ja Instagrammi sain ka nüüd uued pildid panna ;)

Kui nemad olid hotelli poole suundunud, jätkasime meie õhtu veetmist. Käisime kodunt läbi, panime soojemalt riidesse ja sõitsime bussiga Lennusadamasse. Kahjuks küll oli muinastuli juba süüdatud ja kontserdiandjad pakkisid asju kokku ja rahvas suundus teisele poole, st sadamast välja. Jalutasime veidi mere ääres, soojendasime end muinaslõkke paistel ja sõitsime tagasi koju.

Uni oli sügav ja kosutav.

Do I love sudden changes in my plans? It depends. At least yesterday it turned out well.
According to the plan we had to go to the flea market, then to the 75th birthday party in a small town 90 km from Tallinn and in the end of the day to some concert (it was such a day when there were a lot of different free concerts in the town and fires at the coast).
Well, it turned out a bit differently. At first I acknowledged that I had not money for this big flea market and to go without the possibility to buy smth - no, no...!
So, armed with a bunch of flowers and a bag with gifts we started the way to the birthday party.  It was ca 10 min before reaching the destination when we got the call: an old lady had fallen at her home and needed quick help, her own relatives were away. We rushed to the birthday lady, gave her flowers and hugs and rushed back (110 km/h). When it was ok with the old lady we felt hungry (no birthday cake! :( ) and decided still go to the flea market as there was also a lot of good street food. We both bought a nice big vegan wrap and coffee. Because we are worth of it... as they say! :)
And then I found out that one of my ig-friends from Australia is in Tallinn! On the cycling tour through the Baltic states. I tried to get over my tendency to social phobia and wrote and asked her out. She came with her (attractive) husband and we spent a lovely (at least I believe so) 1,5 hours in a cosy caffee in the old town.
After they had returned to the hotel we continued the evening walking in Lennusadam at the seaside.

Laiad lehed

Mida teha, kui aina sajab? Üks võimalus on vaadata ilmakaardilt paik, kus veel või enam ei saja ja sõita sinna õhtustama.
Just nii eile tegimegi. Valitud paik oli Haapsalu. Kuurortlinn. Tuuline ja jahe, aga siiski puhkusehõngune. Kolad tänavatel, vaatad ilma ja inimesi, teed hulganisti pilte, sööd suvekohvikus korraliku veganeine + kohv, kook ja siider ning tagasi sõites oled leppinud sellega, et see suvi läbi saab.

Ahjaa, ja möödaminnes veel kohalikust Humana2-st kaks seelikut, heas korras ja headelt firmadelt.

Meeleolutuuled on muutlikud.

The best way to beat the cool, windy and rainy days is to go to some resort town and pretend it is a glorious summer day!

Fotograafiast ja filosoofiast

Mõned kopi-pastad Eric Kimi pikast blogipostist Henri Cartier-Bressoni kohta. Õigemini,   mõtteid elust ja fotokunstist, mis on sõnastatud Eric Kimi poolt pärast HCB raamatu lugemist ja mis ka minus vastukaja tekitavad. ( Paksendused suuremalt jaolt  minu poolt.)  Otseselt fotografeerimist puudutavate mõtete ja juhistega siinkohal ei tegele.

Sam Szafran defended Cartier-Bresson by saying that “he never stopped taking photographs, only now it isn’t with a camera but mentally”.
I think this is an interesting point– perhaps it wasn’t photography, which ultimately interested Cartier-Bresson, but it was just capturing emotions and life in general. Whether this was done with a camera, a pen, or a paintbrush– I think the tool mattered a lot less for Cartier-Bresson (than the ultimate meaning he was trying to gain from it).

Cartier-Bresson was quite clear why he shot photography: he wanted to give meaning to his world.
As photographers and human beings, we are constantly trying to construct meaning in our lives and in the world. And I think street photography is one of the most beautiful vehicles to better explore, interact, dissect, and understand the world through image making.
 
“We cannot develop and print a memory. The writer has time to reflect. He can accept and reject, accept again; and before committing his thought to paper he is able to tie the several relevant elements together. There is also a period when his brain ”forgets,“ and his subconscious works on classifying his thoughts. But for photographers, what has gone is gone forever.”
Cartier-Bresson believes that through living we discover ourselves and the world around us. And through this, the world influences and affects us (and similarly, we influence and affect the world around us as well). He thinks that is what we should try to communicate through our photography:

“I believe that, through the act of living, the discovery of one-self is made concurrently with the discovery of the world around us, which can mold us, but which can also be affected by us. A balance must be established between these two worlds– the one inside us and the one outside us. As the result of a constant reciprocal process, both these worlds come to form a single one. And it is this world that we must communicate.”

  Just nii see ju on! Mis ajab inimest pildistama, kirjutama, joonistama? Elule tähenduse andmise tung. Nii omaenda elule kui kogu maailmale. Miks muidu on olemas kunsti-, kirjutamis- jms teraapiad. Mitte ainult oma tunnete väljaelamiseks ja seeläbi hingerahu leidmiseks, vaid selle protsessi, loomise käigus saab veidi mõtestatud elu ja iseennast selle sees.
 Kõigi meeltega võtame elu kui tooraine vastu, laseme läbi oma tunnete, uskumiste ja mõtlemise veski ja saadud jahust  katsume vormida  tähenduse.
Muutes ja muutudes.

 

ESTEETIDEST JA UNISTUSTEST

Täna 145 aastat tagasi sündis mu noorpõlve jumaldatud kunstnik Aubrey Beardsley. Olen ta vahepeal täiesti  unustanud. Viimasel ajal aga on ta pildid siin-seal jälle ette sattunud ja tekitanud teatava nostalgia.
Maailmas, kus neil aegadel elasin, kuulus mulle kunst, kirjandus, muusika, hea seltskond, hea vein, disainrõivad ja üldse kõik, mis oli esteetiline, loov ja intelligentne. See maailm muidugi toimis põhiliselt minu peas, aeg-ajalt siiski välgatades ka pärisellu.
Me ei ihale ju oma elu möödunud aegu mitte niivõrd sellepärast, et olime noored ja ilusad, kui nende unistuste pärast, mis meil siis olid.

Today 145 years ago Aubrey Beardsley  was born , the great favorite of young myself. I had forgotten him meanwhile. Seeing now again his pictures have caused a kind of nostalgia. The world I lived at this period of my life included everything aesthetic and intelligent: art, literature, music, good company, good wine, designer clothes... Well, mostly in my mind! But sometimes it also flashed into the real life.
Isn't it so that we yearn for the past times not so much because we were young and beautiful but because of the dreams we had then?