Täna 145 aastat tagasi sündis mu noorpõlve jumaldatud kunstnik Aubrey
Beardsley. Olen ta vahepeal täiesti unustanud. Viimasel ajal aga on ta
pildid siin-seal jälle ette sattunud ja tekitanud teatava nostalgia.
Maailmas, kus neil aegadel elasin, kuulus mulle kunst, kirjandus, muusika, hea seltskond, hea vein, disainrõivad ja üldse kõik, mis oli esteetiline, loov ja intelligentne. See maailm muidugi toimis põhiliselt minu peas, aeg-ajalt siiski välgatades ka pärisellu.
Me ei ihale ju oma elu möödunud aegu mitte niivõrd sellepärast,
et olime noored ja ilusad, kui nende unistuste pärast, mis meil siis
olid.
Today 145 years ago Aubrey Beardsley was born , the great favorite of young myself. I had forgotten him meanwhile. Seeing now again his pictures have caused a kind of nostalgia. The world I lived at this period of my life included everything aesthetic and intelligent: art, literature, music, good company, good wine, designer clothes... Well, mostly in my mind! But sometimes it also flashed into the real life.
Isn't it so that we yearn for the past times not so much because we were young and beautiful but because of the dreams we had then?


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar