võõras kõrv

Mõnikord on hea sulgeda kõrvad omaenda mõtete kõnele ja kuulata hoopis seda, mida räägitakse ümberringi. Viduut-viduut! Tsirr-tsirr-tsirr! Kop-kop-kop-kop! Krrr! Krrr! Summm, summmm….

Hetkeks tundub, et saad aru, mida nad omavahel räägivad. Järgmisel hetkel aga on meelest läinud, mis see oli. Küllap polnud mõeldud võõrale kõrvale….

 

Mina usun

Mina ei tea, mida uskuda ja mida mitte uskuda. Mul ei ole põhjust täielikult usaldada peavoolumeediat. Mul ei ole põhjust usaldada igasugu alternatiivmeedia kanaleid. Igaüks keerab info selliseks, nagu talle kasulikum või meeldivam. Kas meil on pandeemia ka tegelikult või on see feik? Kust viirus tuli? Kas see, kui maailm sellest kord välja tuleb, toob kaasa rohkem head või halba? Jne. Sellepärast jään paljuski lihtsalt kõrvaltvaatajaks.

Kristuse ülestõusmisse ma aga usun. Hoolimata peavoolu- või alternatiivmeediast.

Ja armastan Teda. Läbi Tema ka inimesi ja kõike loodut.

Rõõmu ja elujulgust, armsad, kes te seda loete!

Tasakaalu poeesia

Mõnikord on kõik hämmastavas tasakaalus. Siidine merepind ja tasane taevas, vaiksed värvid, õhus vaid väheste lindude laul. Mis tähtsus on siis kõigil oma muredel? Aga seegi hetk kaob...

(Ah, ja muidugi taipasin ma alles tagasiteel, et pildistama oleks pidanud taevast, merd, õhku...mitte iseennast! :D )

Eriolukorra pühapäevaks

In the valley of sorrow
I want to see only You
my Lord!