Sain aru kõigest

 (21. märts)

Mõnikord on nii nagu täna. Vedeled diivanil ja vaatad igavledes aknast välja. Seal on päris kena taevas ja selle taustal raagus puud, kergelt õõtsumas. Kord nõtkelt üksteisele lähenedes, kord kaugenedes. Vaatad seda, midagi mõtlemata, ja äkki nagu oleks eesriie üles tõmmatud. Ei ole enam päris kena taevas õõtsuvate puudega. On sõnastamatu ilu, on harmoonia kõige olevaga, on tabamatu muusika. Ja sa ei saa pilku sellelt vaatelt. Tahaksid alatiseks jääda sellesse hetke, mil sa nagu saaksid aru kõigest. Kõigest. Isegi sellest, mis on elu mõte. Ja sellest, kuidas on olla “mina” olemata “mina”.

(Pildil on küll needsamad puud, kuid tabamatu muusika tuleb endal leida...)

See ootus täitub

(19.märts)

 Kevadeootus mulle meeldib. See on vist ainuke ootus, mille puhul tead, et see täitub niikuinii. Vääramatult. Hoolimata sellest, mida silm näeb või süda tunneb.

Et elus olla

 

Vaimset tervist tuleb hoida! Sel eesmärgil sai täna ringi hulgutud. Sedapuhku Koplis, Marati tänava kandis.

Esimene leid oli vanakraami pood Mööbeldaja - tulvil vanu põnevaid asju, kahvlist kummutini, nagu nad ise end reklaamivad. Ja nende asjade keskel sama põnev poeomanik(?), kes juba eemalt rõõmsalt hõikas: “Tere hommikust, prouad!”. Mind köitsid nostalgilised vinüülid lapsepõlve ja noorusaja muusikaga. Viie sularahalise euro eest sain neid viis tükki. Ostud sooritatud, ajasime veel tükk aega juttu maast ja ilmast.

Teine leid asus u minuti kaugusel poest - pagariäri Karjase sai, mis väärt kõike seda kiitust, mida olen kuulnud. Croissant on võibolla isegi parim, mida kodumaal saanud.

Veel ühe leitud kohviku ja mõned poekesed jätsime mõneks hilisemaks korraks. Täna jätkasime lihtsalt jalutuskäiguga selles eksootilises rajoonis. Elamused on elus olemiseks hädavajalikud!

Lihtsalt nostalgia

Hommikuti kella 9 paiku muutub mu hing rahutuks ja nõuab: minu igapäevast nostalgialaksu anna mulle tänapäev! Tean, mida ta mõtleb sellega – tuleb mängima panna Klassikaraadio, sest algab muusikasaade “Lihtsalt nostalgia”. Valin tassi, valan kohvi ja kandun tagasi lapse- ja nooruspõlve. On pühapäev, päike paistab läbi õhukeste kardinate elutuppa. Hommikusöök on söödud ja isa teeb meile soovikontserti – mängib suure Volga raadio grammofoni peal plaate lemmiklugudega. (DJ! 😃) Meil oli suur plaadikogu, isal oli tuttav Raeplatsil asuvas plaadipoes, mistõttu saime “leti alt” mõndagi, mis lettidele ei jõudnud. Iga laul või muusikapala viis argielust väljapoole, tundsin teiste maade, teiste linnade hõngu, igatsust elada korraga mitmel pool ja mitmel moel… Seda sa, hing, nüüd siis jälle tahad või? Ei ole vist mõistlik… (või mis?)