Mina ka ei tüdi neid vaatamast. Oma aknast tavaliselt. Ja samamoodi – tahaks kirjeldada või joonistada, aga ei oska kumbagi. See-eest leidsin sõna, mis väljendab tunnet nende vaatama jäämisest. Tõsi, see ei ole päris ametlik sõna, aga üks Ameerika noor kirjanik on selle välja mõelnud (ja veel hulga teisigi sõnu, mis väljendavad tundeid, mille jaoks tavakeeles sõnad puuduvad). See sõna on ‘ambedo’ ja tähendus on umbes selline: melanhoolse transi seisund, kus oled täielikult haaratud mingist sensoorsest detailist, sh nt ka tuules õõtsuvaist puudest, ja mis äratab teadlikkuse elu haprusest, (a kind of melancholic trance in which you become completely absorbed in vivid sensory details - raindrops skittering down a window, tall trees leaning in the wind, clouds of cream swirling in your coffee — which leads to a dawning awareness of the haunting fragility of life ).
Muide, täna on Jaan Kaplinski 81. sünniaastapäev. Tänase postituse
inspiratsioon on pärit just tema luuletusest.
