Kui ma suureks saan, hakkan halli habemega professoriks. Selline oli üks mu lapsepõlve visioone oma tulevikust. Ei kasvanud habet, ei saanud professoriks. Elu läks hoopis teisiti.
Sellised pildid aga lummavad küll siiani. See, muide, ei ole avalik raamatukogu, vaid ruum ühe professori kodus. Milline nauding võiks olla sellises elamises elada ja töötada! (Jätan hetkel kõrvale oma puuduliku keskendumisvõime, mistõttu ilmselt naudiksin rohkem elamist kui töötamist.) Ühtlasi on see väljakutse neile, kes arvavad, et kodus peab hoidma ainult neid raamatuid, mida sageli kasutad või kindlapeale uuesti tahad lugeda… ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar