Taluvuse piirist

 Eile:

Kui mõned põgenevad vihma eest räästa alla, siis mina põgenesin hommikul tubase +25 eest õue +27 sisse. Lisaks veel asendasin naaberkorteri remondimeeste puurimised tänavaparandajate müristamisega. Ja vähe sellest – rahuliku kõndimise asemel oma mõtteisse süübinuna pidin olema valvel ja pingul, et mitte jääda alla tagantpoolt tulevatele ja mööda tuiskavatele kaherattalistele sõidukitele. (Ma ei tea, kas enamik inimesi kõnnib kindlalt mööda sirgjoont, mina igatahes teen aeg-ajalt ikka sammu vasakule või paremale. Kuna ma ka ise ei tea, millal seda teen, siis veel vähem oskab sellega arvestada tagant tulija.) Ühesõnaga – ka kannatlikul inimesel on taluvuse piir ja minu piir terendas: kuumus, müra, kaherattalised ja lisaks veel valesti valitud jalanõud. Otsustasin astuda trammile (jalutasin mööda Kopli tänavat allapoole) ja sõita koju tagasi. Tänavaparandajate ja vist mingite torude paigaldajate vahel seigeldes ja tõukside eest põigeldes ei leidnud aga sobilikku kohta tee ületamiseks, et trammile minna.

Jõudsin välja Kopli kalmistupargini. Arvasin hea mõtte olevat enne trammile minekut siiski seal veidi kolada ja pargipingil istuda. “Endine surnuaed on ka pärast “radikaalset” pargistamist säilitanud osa kunagisest metafüüsilisest” rahust,” kirjutatakse suurel tutvustaval tahvlil.

 Keset parki avastasin sellise huvitava memoriaali. Keset üsna suurt veevälja on kirstukujuline ristkülik, kust suubub kosk maa alla. Basseini põhjas on nähtavad inimfiguurid, mis tähistavad kalmistule jäänud hingesid. Teatavasti on see park endisel “bursuide kalmistul,” muudeti pargiks okupatsiooni algusajal, et nad ei saaks “irvitada töötava rahva üle ega segada nõukogude rahva õnnelikku elu”. Ülevaadet ajaloost saab lugeda nt Wikipediast, kus ka Heinz Valgu mahlakad mälestused kalmistu rüvetamisest punaarmeelaste poolt. Sama muster, mis neil praeguselgi ajal Ukrainas (mitte ainult kalmistutel).

Kui ma juba siiani olin suutnud tulla, siis lähen vapralt ka edasi, otsustasin. Tänavaparandusmasinaid ei näinud enam olevat, tõukse ka ei paistnud, jalanõudega olid jalad harjunud ja pargi varjuliste puude all olin ka kuumusest leevendust saanud.

See maja on minu eluloos olulisel kohal. Pärast põhikooli otsustasin eliitkooli vahetada selle Kopli kooli vastu. Ma ei tundnud end eelmises koolis hästi, kuigi peale kehalise kasvatuse õpetaja mind keegi ei kiusanud. Ei olnud ma ka kole, rumal ega vaene. Kiusasin end aga ise, keegi teine selles süüdi ei olnud. Siin koolis (24. Keskkool tollal) olid kunstikallakuga klassid, kuhu sain sisse. Ei kahetse seda otsust. Nägin siin teistsugust elu, sain kauaaegsed ja lähedased sõbrad ja tundsin end palju paremini. Majast olen mööda sõitnud küll, aga sees ei ole käinud 1971. aastast saati.

Kooli kõrval on samuti park, kus mitmesuguseid ajaveetmise atribuute lastele ja noortele. Ühes pargi nurgas oli punt teismelisi, kes punusid ja proovisid pähe võilillepärgi, samal ajal arutades, et millise Kreeka jumala moodi nad nüüd välja näevad. No ei ole noored hukas! D)

Uusehitised uutes elurajoonides võivad olla tõesti ilusad, aga neis puudub see – romantika… Ei jää ruumi fantaasiale. Kõik on ette antud ja paika pandud.

Teisalt, kuigi mul on kahju põnevuse ja romantika kadumisest, siis elada eelistan vist ikka neis uutes… Vähemasti nii kaua, kui ümbruses veel midagi metsikumat ja ehedamat. No kasvõi see võililledesse kasvanud raudtee.

Ja jõudsingi Kopli trammi lõpp-peatusse ning sõitsin koju. Taluvuse piir ei saanud ületatud.

 

See kõik oli hommikul. Praegu müristab. Love it. Much more than eternal sun and heat.

Tuvitädidest

 

  Mõni päev tagasi

Tuvid istuvad naabermaja korstna otsas nagu tädid pingil maja ees. Vaatavad kajakapere tegemisi teise korstna juures, kallutavad pead ja kommenteerivad. Kajakad aga askeldavad rahulikult edasi – las räägivad, mis tahavad, meie elame oma elu. Üks valvab korstna peal, teine toidab oma kahte sulepalli. Nood üritavad juba pesast kaugemale tatsuda, mis tuvitädides elevust tekitab ja arvamust avaldama ajab.

Mina istun oma toas diivanil ja jälgin neid mõtliku naeratusega.

Veski pubi Antslas

 

Pärast tädipojaga Osula kalmistul käimist pidasime vajalikuks kõhtu kinnitada. Kuna Antslast olime niikuinii plaaninud läbi sõita, siis uurisime sealsete toidukohtade kohta. Minu valik oli Veski pubi.
“ Hubases pubis saad nautida mitmekesist menüüd ja meeldivas atmosfääris aega veeta,” lubati tutvustuses. Pubi oli hubane küll, ei saa vastu vaielda. Selline väikese linna vaikne retrokas. Leti taga oli väga meeldiv noormees. Menüü ehk väga mitmekesine ei olnud, lihatoidud siiski. Valisin kanašnitsli, tädipoeg võttis koha kastmes. Juurde mõlemale ahjukartulid, mingi valge kaste ja törts salatit. Meeldiv üllatus oli see, et kohvi sai taimepiimaga. Võtsin tavapärase cappuccino. Tädipoeg näib mind juba tundvat ning tellis mulle ka klaasi valget veini…

Cappuccino nagu ei olnud päris cappuccino maitsega minu meelest. Sellegipoolest meeldis see mulle piisavalt, et lõpuni ära juua ja mitte kurta :) . Toit aga üllatas sellega, et oli tõesti maitsev. Või oli kõht nii tühi? Tädipoeg, kes põline kalamees, kiitis ka oma koha.

Kokkuvõttes oli täitsa hea elamus. Koht, toit, teenindaja - kõik oli meeldiv ja ehe.

Osula kalmistul

 

Mõned päevad tagasi kurtis tädipoeg, et tahaks käia meie ühise vanaema (meie mõlema emad tema tütred) haual, aga ei tea, kus see on. Vanaema Elisabeth Palo suri 1957. Ma ka rohkem ei teadnud kui seda, et kuskil Võru kandis vist peaks olema, Otsustasin siiski netist uurida. Leidsingi! Haudist. Ja täna juba käisime seal ära.

Kalmistu asub Osulas, Võru külje all. Koht on väga ilus. Ilm oli soe (liigagi!), päikseline, roheline, lõhnav ja linnulaulune. Haudist saime teada kvartali ja haua numbri, kuna aga tähistel kõik ära kulunud, siis lonkisime seal päris pikka aega üsna lootusetult . Üks lahke meesterahvas aga võttis meie mure südamesse ja aitas otsida ning juhatada.

Suur kergendus, kui lõpuks leidsimegi! Algne hauakivi on mingil ajal (matusepiltide järgi otsustades) ära vahetatud ja kivile lisatud ilmselt Elisabethi ema ja isa nimed.

Rõõmus üllatus oli leida samalt platsilt ka Elisabethi õe, meie vanatädi, matmispaik. Tädi Lonni oli üks omatmoodi tädi. Ta elas peaaegu 100-aastaseks. Oli väikest kasvu, veidi täidlane, ja elas u 20 a noorema mehega. Kui ma laps olin, siis elasid nad Tallinnas keldrikorteris, mis näis mulle väga põnev, lisaks oli neil koer. Tädi Lonni õmbles. Elu viimase etapi veetis sugulaste juures, vist Põlvas.

Puhastasime platsi, panime lilled ja küünlad ning lahkusime rahulolevalt.

Täna ma ei pildista...

 

Täna ma ei pildista, no igatahes mitte rohkem kui ehk 3-4 pilti. Jalutan rahulikult, imetlen lilli, kuulan pargis muusikat, joon kohvi, keeran näo päikese poole ja lihtsalt naudin elu. Nii ma siiralt mõtlesin eile hommikul Kirna mõisa juures autost väljudes. Välja aga kukkus nagu alati. Viiekümnneda plõksu juures sundisin end lõpetama, sest kellele seda pildikuhja ikka vaja. Liiati tuli pettunult tõdeda, et ega üks keskpärane pildistaja oma keskpärase mobiiliga ikka seda lillede luulet edasi anda ei suuda.

 

Kord kõneles laps

 

Kord kõnetas mind laps,

keda ei näinud.

Vaikselt kostus ta hääl.

Vaikselt rääkis ta ja pikalt.

Kaugelt kostus ta hääl.

Kaugelt ja sügavast.

Püüdsin mõista,

selgust saada,

mis oli mul endale öelda.

Eriliste inimeste maailm

 

“Mulle on oluline joonistada, värvida, maalida, kirjutada, teha ingleid ja pitse, teha inimesi, kasse ja paradiisi.” ( No minu jaoks kõlab see ihaldusväärse eluna – inglid, pitsid, inimesed, kassid ja paradiis! ) Nii elab enda sõnul Tiina, üks kahekümnest Soome autsaiderkunstnikust, kelle töid on näha Kondase keskuses näitusel “Sa ei või kunagi teada, kui ei ole asjas kindel”.

Näitus võimaldab teha sissevaate eriliste inimeste maailma, mis väljendub nende loomingus. Taieste kõrval on iga kunstniku kohta ka väike tutvustus, mis on samuti huvitav.

Tuula näiteks nimetab end kultuuriinimeseks. Teda huvitab artistide elu ja ta kogub nende kohta kõike – ajalehe väljalõikeid, pilte jm ning muidugi teeb neist ka ise pilte ja skulptuure.

Harri aga paneb kõik, mis temaga juhtub, oma kunstiteostesse ja leiab: “Jah, kunsti on mõtet teha iga päev. Ja alati ja isegi kogu ülejäänud elu.”

Kalevit inspireerivad hoopis põrgu, Piibel, surm, skeletid, ohtlikud loomad ja haigused. Tema jaoks on halvim parim.

See oli siis südamlik ja nauditav kultuurielamus Viljandis eile. Peale Kultuuri sai teha ristikese ka kahe teise K kasti. Kondasime Kirbukates, sain mõned kenad vanemad vaasid. Hilishommikusöök oli Kohvikus, aga paraku veidi ebaõnnestunult – omleti muna ei olnud värske ja tagajärjed andsid õhtuni tunda. (Kohviku nime ei hakka nimetama, sest muidu on see igati tore koht olnud ja loodetavasti on ka edaspidi.)

   

Miks küll....

 

Miks, oh miks mõni inimene arvab, et kodunt väljumine pole täiuslik, kui tee peal ei istu korraks maha, et juua tass kohvi (isegi kui läheb ainult turule)?! Ja et tass kohvi pole täiuslik ilma väikse koogikeseta? Väikseid aga pole ju millegipärast (miks?), siis võtab ta suure, lubades endale, et poole paneb turvaliselt salvräti sisse ja viib koju. See salvräti asi aga tuleb meelde alles siis, kui taldrik tühi… Ja järgnevad tunnid veedab selline inimene liigtäissöönuna ja enese nõrgas tahtejõus süüdistamise vaevades. (Aamen konks, kohvilonks.)