Mõned päevad tagasi kurtis tädipoeg, et tahaks käia meie ühise vanaema (meie mõlema emad tema tütred) haual, aga ei tea, kus see on. Vanaema Elisabeth Palo suri 1957. Ma ka rohkem ei teadnud kui seda, et kuskil Võru kandis vist peaks olema, Otsustasin siiski netist uurida. Leidsingi! Haudist. Ja täna juba käisime seal ära.
Kalmistu asub Osulas, Võru külje all. Koht on väga ilus. Ilm oli soe (liigagi!), päikseline, roheline, lõhnav ja linnulaulune. Haudist saime teada kvartali ja haua numbri, kuna aga tähistel kõik ära kulunud, siis lonkisime seal päris pikka aega üsna lootusetult . Üks lahke meesterahvas aga võttis meie mure südamesse ja aitas otsida ning juhatada.
Suur kergendus, kui lõpuks leidsimegi! Algne hauakivi on mingil ajal (matusepiltide järgi otsustades) ära vahetatud ja kivile lisatud ilmselt Elisabethi ema ja isa nimed.
Rõõmus üllatus oli leida samalt platsilt ka Elisabethi õe, meie vanatädi, matmispaik. Tädi Lonni oli üks omatmoodi tädi. Ta elas peaaegu 100-aastaseks. Oli väikest kasvu, veidi täidlane, ja elas u 20 a noorema mehega. Kui ma laps olin, siis elasid nad Tallinnas keldrikorteris, mis näis mulle väga põnev, lisaks oli neil koer. Tädi Lonni õmbles. Elu viimase etapi veetis sugulaste juures, vist Põlvas.
Puhastasime platsi, panime lilled ja küünlad ning lahkusime rahulolevalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar