Hakkas juba videvikuks tõmbama.Rapla oli vaikne. Inimesi oli hõredalt nii tänaval kui teise ringi poes. (Poes oli see-eest kaks Saksa retro vaasi. Nüüd on nad mu riiulil teiste endasugustega mälestusi jagamas.) Veel vaiksem oli Hollivuudis. Tasane lounge-muusika vaid rõhutas vaikust. Olime ainukesed külastajad.
Videviku vaikus teeb hinge tundlikuks ja hellaks. Ei taha mõelda ühtegi halba mõtet ega öelda ühtegi halba sõna. Iga kohatud inimene õhtu jooksul kandis tiibu seljal.
See oli eile.
Möödunud nädala teine pool oli minu jaoks tavatult intensiivne ja aktiivne. Not bad vahelduseks :) . Iga päev koosolemised erineva (toreda!) seltskonnaga, alates koguduse eakatest kuni eileõhtuse sünnipäevasündmuseni Rakveres. Sünnipäevalaps oli armastatud näitleja Tiina Mälberg, kel oli täitunud 55. aastaring. Seda olulist sündmust tähistas ta oma koduteatris, kuhu oli kokku tulnud saalitäis sugulasi, kolleege elu eri aegadest ja muidu sõpru. Meid kostitati lahkelt ja rohkelt hea ja paremaga nii teatrilavalt kui fuajees. Luulet, muusikat, sõprade-kolleegide etteasteid ja torti. Sai nii südamest naerda kui liigutuspisaraid silmanurgast pühkida. Saadud emotsiooni nimetaksin ma heldimuseks – süda läks kuidagi lahkemaks ja soojemaks :) .
Hilisõhtul Tallinna poole tagasi sõites imetlesime hämmastavalt täherikast kevadtaevast. Tallinnas sellist ei näe.
Mida ma olen täna teada saanud. (Kell on 9.33 ja ärkasin 7.12):
Taimed karjuvad, kui nad on stressis, näitab uuring.
Enam pole ühtegi teaduslikku barjääri, mis takistaks meid inimesi kloonimast.
Viking Line’il on mulle kui lojaalsele sõbrale häid uudiseid.
Elu maal võis tekkida vetevahust.
Eesti julgeoleku olukord muutub järjest tumedamaks, küll aga ei ole sellele järgnenud kohaseid tegevusi valitsuse poolt.
Uuel nädalal läheb ilm külmemaks.
Vahepeal laulis Mari Jürjens: Kõik on ja kõigest oleneb, aga samas kuidas võtta ---
kõik on ja aina läheneb, aga samas kuidas võtta...
Oleks mul tuba, vaatega tänavale, ma istuksin akna all,
sest seal aina langeks
lund
lehti
vihmapiisku
ja videvikus põleksid tänavalambid.
Oleks mul kirjutuslaud, selline toekas ja tammine,
ma laseks sel täituda
paberitest, pliiatsitest, raamatutest ja ajakirjadest.
Kõige selle keskel vedeleks pooltäis kohvitass. Ma ei joo leiget kohvi, seega jääks see sinna kauaks.
Oleks mul magamistuba, ma paneks sinna suure ja uhke voodi. Voodi, mitte diivani. Võibolla oleks voodil ka baldahhiin
Linad oleksid heledad, aga mitte valged. Ise kannaksin siidist pidžaamat ja hommikul ei teeks ma voodit üles, sest kes teab, millal tahan jälle magama minna.
KÕIK ON KÕIKUV
Vererõhk ja veresuhkur
Elektrihind ja euribor
Kehakaal ja rahavoog.
Tuul kõigutab puid
Ja lainetel kõigub laev.
Poeedil kõikuv on tuju
Ja poliitikul meel
Usklikul kõikuda võib usk
ja rõõmust saada tusk.
Ja mina – eks kõigun ma
kõigega koos
omaenda väikses eluvoos.
I’m sorry I’m late.
Nii tuli öelda, kui jäid hiljaks inglise keele tundi.
Vuristasid selle viisakalt maha
ja istusid oma kohale
ning elu jätkus.
I’m sorry I’m late.
Tahan öelda ka nüüd.
Late for so many things.
Too many...
Olen ikka pidanud oluliseks, et täiskasvanu säilitaks „lapse eneses”. Uskusin selle ka endas olevat... kuni tänaseni, mil käisin Lastemuuseumis Miiamilla – laste võlumaal... Majake oli täis õnnelikke innukalt mängivaid lapsi ja istekohti otsivaid ning kella vaatavaid vanemaid. Mina (vanavanem) kuulusin viimaste hulka ;) . Lapsed ilmselt oleksid seal veetnud aastaid, täiskasvanuks saamiseni, arvan. Liiati oli samas ka Kooker, kus vahepeal keha kinnitada hunniku väikeste pannkookidega. Mina aga tõdesin, et ei oska, ei oska enam rõõmus laps olla.
(Tõe huvides pean küll ütlema, et oli ka selliseid vanemaid, kes ei vaadanud kella. Enamjaolt rääkisid nood muid keeli.)
Kui vaid saaks
ärgata
pühkida laubalt higi
ja naeratades öelda
oh, millist koledat und ma nägin
hea, et tegelikkuses selliseid asju ei juhtu
