Olen ikka pidanud oluliseks, et täiskasvanu säilitaks „lapse eneses”. Uskusin selle ka endas olevat... kuni tänaseni, mil käisin Lastemuuseumis Miiamilla – laste võlumaal... Majake oli täis õnnelikke innukalt mängivaid lapsi ja istekohti otsivaid ning kella vaatavaid vanemaid. Mina (vanavanem) kuulusin viimaste hulka ;) . Lapsed ilmselt oleksid seal veetnud aastaid, täiskasvanuks saamiseni, arvan. Liiati oli samas ka Kooker, kus vahepeal keha kinnitada hunniku väikeste pannkookidega. Mina aga tõdesin, et ei oska, ei oska enam rõõmus laps olla.
(Tõe huvides pean küll ütlema, et oli ka selliseid vanemaid, kes ei vaadanud kella. Enamjaolt rääkisid nood muid keeli.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar