Totaliter aliter

Arusaadavatel põhjustel huvitab mind vananemise temaatika, isikliku aja jätkuv vähenemine ja küsimus: mis edasi?. Peamiselt seepärast läksingi vaatama filmi eakast preester Vello Salost („Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, jookseb Sõpruses ja Artises.) Meeldis, ütlen kokkuvõtlikult, ja soovitan vaadata. Kui filmi alguses sai muiata ja itsitada, siis teine pool oli tõsisem. Ma aga ei vastandaks neid pooli, ei filmis ega mitte mingil juhul ka mehes endas. Usk annabki inimesele vabaduse olla selline nagu ta on. Alla selle on inimene veel maskikandja. Usk annab ka vabaduse küsida ja kahelda. Küsida ka seda, et mis siis on tegelikult.
Tarkovski filmis ikoonikirjutaja Andrei Rubljovist ilmub noorele Rubljovile tema juba siit ilmast lahkunud õpetaja Theophanos Kreeklane. Rubljov küsib: räägi, kuidas on sealpool. Seal on kõik hoopis teisiti, vastab Kreeklane. Salo film lõppeb efektselt mõistujutuga vaimulikest, kes paluvad sureval kolleegil end ilmutada neile unes pärast surma. Kui seal on kõik nii, nagu nad on õppinud ja jutlustanud, seisku ta püsti ja öelgu: taliter. Kui ei ole päris nii, istugu ja öelgu: aliter. Mõne aja pärast lahkunu ilmuski. Ta oli põrandal pikali ja lausus: TOTALITER ALITER

"Topeltelu"

See oli kõige pidulikum raamatuesitlus, kus olen käinud. Eile õhtul Estonia Valges saalis. Tervitusvein, snäkid, valged laudlinad, elav muusika. Alan Shayne ja Norman Sunshine, 2 vanahärrat USAst, kirjutasid autobiograafia oma tööst meelelahutus- ja kunstimaailmas ning nende endi pikast, 60 aastat kestnud ühiselust. Raamat sai tõlgitud eesti keelde ja Varraku poolt välja antud pealkirjaga „Topeltelu“. Eakad härrad olid ette võtnud pika reisi Tallinnasse ja viibisid ise esitlusel. Nagu ütleb kaanetutvustus, on siit „õppida kõigil, kuidas hoida pikkade aastate jooksul üleval õnnelikku, kirglikku, vastutustundlikku, truudusel põhinevat suhet, vaatamata elu keerdkäikudele, kividele ja kändudele, mis kõigile teel ette tulevad“.

Kirjandustänaval

Jalutasin täna läbi Kirjandustänava. Kahjuks ei saanud jääda pikemalt peatuma, kuulama, osalema, kohvi-ja-kooki nautima. Sain aga siiski aru, et on kuidagi väga tore, et selline asi olemas on. Ja eriti tore, et sain osta poehinnast üksjagu odavamalt raamatu Jaapani luulest.

Kui kuud vaadata,
teevad tuhanded asjad
mu meele nukraks,
kuigi sügis pole ju
kätte jõudnud mulle üksi.

(Nii arvas Oe No Chisato, ja miks mitte nõustuda.)

Kohvikuinimesed

Üks kindel kontingent kohvikukülastajaid on üksikud vanadaamid. Mitmed neist on jäänud meelde ja mällu.
Kui Solarises Gustav Cafe asemel veel üks teine kohvik oli, kohtasin seal mitmeid kordi üht 70+ (võimalik ka et 80+) prouat. Heatahtliku olemise, vaevalise kõndimisega. Ta näis olevat see inimene, kes loeb kultuuriväljaandeid ja säästab raha, et külastada kohvikut. Muidugi oleks ju odavam teha kohvi kodus ja osta Selverist saiake kõrvale, aga kodus oled sa üksi. Kodu stabiilsus ja turvalisus ei ole ainult rahu, vaid ka ängi allikas. Kohvikus on su ümber inimesed, on elu.
Ükskord, kui niristasin seal oma kohvi, naeratas ta möödudes mulle ja soovis head isu. Tundsin ta vastu suurt poolehoidu ja osavõtlikkust. Oleksin tahtnud istuda tema kõrvale, küsida, kuidas läheb ja et kuidas üldse on läinud kõik need aastakümned. Olen aga väga tagasihoidlik suhtleja ja nii piirduski see kohtumine vaid sellega, et hiljem temast möödudes soovisin omakorda talle head isu. Vastutasuks sain särama löönud silmad ja kauni naeratuse. Hiljem ei ole ma teda enam näinud.
# kohvikukohtumised

Mälestused gladioolidest

Kohe on käes september. Keskkooli ajal oli see aeg, mil saime taas kokku oma tüdrukute pundiga. Kool asus Koplis, mina elasin kesklinnas. Pärast tundide lõppu (no või ka enne seda... milleks kulutada aega klassiruumis istumisele...) logistasime trammiga Balti jaamani ja läksime linna peale kolama. Päike paistis vanalinna kividele (nooruses ju alati paistis päike, eks ole?) Kui pääsesime kusagil löögile, jõime tassi koorega kohvi ja sõime saiakese (tol ajal oli kohvikuid vaid loetud hulk ja nende taga olid ikka sabad). Minu lemmik oli kohvik Pegasus Kirjanike majas . Sealsamas all oli ka Lugemisvara raamatupood, mis oli vist parim tollases Tallinnas, sealt sai osta nt DDR-is välja antud kunstiraamatuid. Teine koht, kuhu tuli alati minna, kui veidi raha taskus, oli Mündi tn raamatuantikvariaat – ingliskeelsed paperback’id, rootsikeelsed naisteajakirjad... paradiis! aken maailma! Siis veel sammud Raeplatsil asunud plaadipoodi, mis võis mõnikord meeldivalt üllatada, ja kirsiks tordile Viru tänava lillelettide juurde. Septembris olid need täis gladioole, astreid, daaliaid, saialilli jms. Eile läbi linna minnes tuli see kõik eredalt meelde ja ma ostsin kolm gladiooli. Mitte küll sellised armsad, nagu need koduaedades kasvatatud ja tädikeste müüdud, aga noh, gladioolid ikkagi!

(fb post 30.08)