Kohvikuinimesed

Üks kindel kontingent kohvikukülastajaid on üksikud vanadaamid. Mitmed neist on jäänud meelde ja mällu.
Kui Solarises Gustav Cafe asemel veel üks teine kohvik oli, kohtasin seal mitmeid kordi üht 70+ (võimalik ka et 80+) prouat. Heatahtliku olemise, vaevalise kõndimisega. Ta näis olevat see inimene, kes loeb kultuuriväljaandeid ja säästab raha, et külastada kohvikut. Muidugi oleks ju odavam teha kohvi kodus ja osta Selverist saiake kõrvale, aga kodus oled sa üksi. Kodu stabiilsus ja turvalisus ei ole ainult rahu, vaid ka ängi allikas. Kohvikus on su ümber inimesed, on elu.
Ükskord, kui niristasin seal oma kohvi, naeratas ta möödudes mulle ja soovis head isu. Tundsin ta vastu suurt poolehoidu ja osavõtlikkust. Oleksin tahtnud istuda tema kõrvale, küsida, kuidas läheb ja et kuidas üldse on läinud kõik need aastakümned. Olen aga väga tagasihoidlik suhtleja ja nii piirduski see kohtumine vaid sellega, et hiljem temast möödudes soovisin omakorda talle head isu. Vastutasuks sain särama löönud silmad ja kauni naeratuse. Hiljem ei ole ma teda enam näinud.
# kohvikukohtumised