Totaliter aliter

Arusaadavatel põhjustel huvitab mind vananemise temaatika, isikliku aja jätkuv vähenemine ja küsimus: mis edasi?. Peamiselt seepärast läksingi vaatama filmi eakast preester Vello Salost („Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, jookseb Sõpruses ja Artises.) Meeldis, ütlen kokkuvõtlikult, ja soovitan vaadata. Kui filmi alguses sai muiata ja itsitada, siis teine pool oli tõsisem. Ma aga ei vastandaks neid pooli, ei filmis ega mitte mingil juhul ka mehes endas. Usk annabki inimesele vabaduse olla selline nagu ta on. Alla selle on inimene veel maskikandja. Usk annab ka vabaduse küsida ja kahelda. Küsida ka seda, et mis siis on tegelikult.
Tarkovski filmis ikoonikirjutaja Andrei Rubljovist ilmub noorele Rubljovile tema juba siit ilmast lahkunud õpetaja Theophanos Kreeklane. Rubljov küsib: räägi, kuidas on sealpool. Seal on kõik hoopis teisiti, vastab Kreeklane. Salo film lõppeb efektselt mõistujutuga vaimulikest, kes paluvad sureval kolleegil end ilmutada neile unes pärast surma. Kui seal on kõik nii, nagu nad on õppinud ja jutlustanud, seisku ta püsti ja öelgu: taliter. Kui ei ole päris nii, istugu ja öelgu: aliter. Mõne aja pärast lahkunu ilmuski. Ta oli põrandal pikali ja lausus: TOTALITER ALITER