Kas sa mäletad päikest?

Päike? Mis see on? Ahjaa. Meenub, vanaema vist rääkis midagi sellisest asjast… See siin ümber aga igatahes on NOVEMBER. Eestimaa november. Üks päev, kaks päeva, ok, ka kolm päeva võib ju arvata, et mõnus. Viskad sooja kampsuni õlgadele (sest selles 60ndate alguses ehitatud majas on külm), paned kohvi tõmbama, keerad end diivani nurka ja loed. Ammu on aeg lugeda, aknalauad on lugemata raamatuid nii täis, et kui päike säraks taevas, ei saaks toas olles sellest arugi. Lugesingi ühe raamatu läbi, selle leedulanna oma, viimase LR väljaande. Nautisin! Võiks ju paluda Taevaisalt rohkem selliseid ilmasid ja rohkem kohviube (kohviveski mul on, poeg kinkis), et jõuaks tulemuslikumalt aknalaudu vabastada. Ükskord tuleb aga piir, mõnus on see ainult üks-kaks-kolm päeva, siis oled sellises seisus, et ei suudagi enam kodunt väljuda, võibolla isegi mitte voodist. Tundub, et see madal hall taevas ei ole õues, akna taga, vaid su oma peakolba sees. Ja sa vajad lohutust, midagi head. No näiteks viimasel ajal söödud kookide meenutamist...

Sada aastat tagasi

Sada aastat tagasi oleksin ma elanud sellises kodus. Pitskardinad, sohva, kummut, potililled.... Võibolla oleksin olnud selline, nagu see kena proua pildil. Mõnus väikekodanlik idüll, mida osa mu hingest aeg-ajalt igatseb. Kust ta aga on võtnud selle igatsuse? Pole ma ju elanud sellises keskkonnas. Aga võibolla elasin kunagi? Kes neid ilmaelu asju nii täpselt ikka teab....

Ja muide, sajandi alguspoole šokolaadid ja sefiirid olid imehead!

 (Vabaõhumuuseumis 12.11)

Novembripäike

Ma nägin päikest, novembrikuist,

kui meeldetuletust, kui saadikut neist päevist muist,

mil puudus piir, ja unelm oli elu kaksikvend.

Vanaema

Sellel pildil on minu vanaema, kes sel ajal oli sama vana kui mina praegu. Tol ajal nägid vanaemad teistsugused välja kui tänapäeval.

Kui vanaema elas, oli ta enesestmõistetav. Ta lihtsalt oli olemas. Talvel oli ta meie juures linnas, suvel olin mina tema juures maal.

Istusime mõnikord suveõhtul kahekesi trepil ja vaatasime, kuidas päike laskus madalamale, suure kuuse taha. “Oh,”ohkas vanaema sageli. “Kes teab, kas ma järgmist suve enam näen...” Tundsin end ebamugavalt. Mida ma, laps, oskasin öelda? Teadsin ju, et surelikkus on selle maailma vääramatu osa. Ja kartsin seda. Kõige kaduvus teeb mind siiani nukraks.

Vanaema elas veel seitseteist aastat. Mõistus jäi selgeks, tervis polnud ka kõige hullem.

Imelik, aga alles viimastel aastatel olen hakanud tema peale sügavamalt mõtlema. Kes ta tegelikult oli? Mida tegelikult mõtles ja tundis? Mida igatses, mida kartis? Mõtlen, sest olen üllatunud äratundmisest – mõni joon minus oleks nagu tema moodi…

Täna oleks ta saanud 124-aastaseks.

Kui ma oleksin

Kui ma oleksin luuletaja, kirjutaksin haikusid, mitte ballaade. Kunstnikuna oleks minust saanud graafik, mitte maalikunstnik. Seepärast jään sageli seisma ja imetlema looduse loodud graafilisi haikusid.