Sellel pildil on minu
vanaema, kes sel ajal oli sama vana kui mina praegu. Tol ajal nägid
vanaemad teistsugused välja kui tänapäeval.
Kui vanaema elas, oli ta enesestmõistetav. Ta
lihtsalt oli olemas. Talvel oli ta meie juures linnas, suvel olin
mina tema juures maal.
Istusime mõnikord suveõhtul kahekesi trepil
ja vaatasime, kuidas päike laskus madalamale, suure kuuse taha.
“Oh,”ohkas vanaema sageli. “Kes teab, kas ma järgmist suve
enam näen...” Tundsin end ebamugavalt. Mida ma, laps, oskasin
öelda? Teadsin ju, et surelikkus on selle maailma vääramatu osa.
Ja kartsin seda. Kõige kaduvus teeb mind siiani nukraks.
Vanaema elas veel seitseteist aastat. Mõistus
jäi selgeks, tervis polnud ka kõige hullem.
Imelik, aga alles viimastel aastatel olen
hakanud tema peale sügavamalt mõtlema. Kes ta tegelikult oli? Mida
tegelikult mõtles ja tundis? Mida igatses, mida kartis? Mõtlen,
sest olen üllatunud äratundmisest – mõni joon minus oleks nagu
tema moodi…
Täna oleks ta saanud 124-aastaseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar