Täna oli rõõm jääda vihma kätte. Tavaliselt on ta viisakalt ära sadanud sel ajal, kui olen olnud kodus või kaubanduskeskuses. Ma ei tea, kas ta seekord ei pannud tähele, et ma välja läksin, ilma vihmavarjuta ka veel? Aga tegelikult oli see väga tore, mulle meeldis, aitäh!
18.08
Mõned vestlused eile ja täna, milles olin kas osalejaks või pealtkuulajaks.
1. Mängime 3 a pojatütrega poodi. “Palun mulle üks suur päts saia,” küsin müüjalt. “Ei, ei,” vangutab ta tõsisel ilmel pead. “Miks?” küsin üllatunult. “Teil juba on saia, vaata kodus kappi,”saan vastuseks. Ja asemele pakub mobiiltelefoni.
2. Trammmis. Sõidan Kopli poolt linna poole. Teisel pool vahekäiku istuvad elavalt juteldes kaks erinevas eas vanaprouat. “Täna on ikka tõesti hästi süüa saadud,” ütleb üks ja loetleb: “Kartulit, hapukoort, tilli, kala. No mis sa hing veel tahad.” “Jah,” nõustub teine, “nagu parunihärrad kohe!” Tuleb nende peatus. Vanem prouadest tahab tingimata eesuksest väljuda. “Ära mine sealt,” hoiatab teine. “Sa ei saa mööda.” Asi on selles, et eespool istub kamp noormehi, kellel jalad pooles vahekäigus. “Küll ma saan!” on proua eneses kindel. “Lähen nagu tank. Nagu vene tank.” Istuma jäänud proua hakkab naerma ja pöördub üle vahekäigu minu poole: “Sellised need eestiaegsed naised on, ei peata neid miski!”
3. Trammis. Linna poolt Kopli poole. Peale tuleb keskealine naine väiksemat kasvu siledakarvalise koeraga. Istub ja hakkab midagi sööma. Koer istub ta jalge juurde. “Anna mulle ka,” ütleb ta. “See ei meeldi sulle”, rehmab naine. “Kust sa tead?” küsib koer. “See ei ole üldse koera toit,” mõmiseb naine täis suuga ja teeb ebamäärase käeliigutuse. “Aga ehk siiski…?” arvab koer ja kaapab kergelt perenaise säärt. “Jäta järele!” on perenaine resoluutne ja vaatab aknast välja. Järgmises peatuses lähevad nad maha.
......
Raeplatsi istumiskohtade üle olen küll ka nurinat kuulnud (lugenud), aga ikka on hea seal istuda ja ilmaelu vaadata. Inimesi, koeri, linde. Vaatad ja mõtled oma vanainimese mõtteid. Et näe, polegi elu jooksul tähele pannud, et tuvid on tegelikult päris ilusad ju, polegi kõik ühesugused hallid, hoopis väga erinevaid värve ja mustreid näha. (Aga varblased ja varesed on siiski vahvamad!) Ja kust neid hispaania keelt kõnelevaid inimesi nii palju siia sattunud? Oo, vahva aprikoosivärvi väike krussiskarvaline kutsa perenaisega, Kutsat paelusid lapsed pingil ja ta kategooriliselt keeldub edasi minemast, istub platsile maha ja aina vaatab ootusrikkalt nende poole. Aga sellel noorel naisel, kes üle platsi läheb, on kadestamisväärselt ilusad tumepunased pikad lokkis juuksed ja tumeroheline kleit ta seljas on justkui nende juuste jaoks tehtud (või vastupidi)! Noh, näha, et ta oma imetlusväärsust ka ise häst teab :) .Mõni piisk langeb käevarrele, tea kas hakkabki vihma sadama? Kas peaks ära minema? Aga läbimärjaks saada oleks ju vahva, kuidagi nooruslik! Oh, ei tule sealt midagi, olid juhuslikud piisad. Tõusen siiski, teen mõned pildid ja suundun Saiakangi alla. Kohv ja kohupiimakook. Ostan veel kassile head ja paremat (mitte kohvikust! ;) ) ja trammile.
3.augustil
Eile oli päev täis leide. Paide kila-kola poodidest leidsin endale mitmeid hinge rõõmustavaid asjakesi (mõned vanemad tassid, klaasist kass, kaks kleiti ja üks kott).
Türilt aga leidsime terve kohviku! Endale seda küll ei saanud 😃 , kuid nautida saime ikka 🙂 . Mõnusa stiiliga nii seest kui väljast, head toidud ja sõbralik teenindus. Ümbruskonna parim söögikoht, kuhu kindlasti lähen uuesti, kui sinnakanti juhtun. (Kohviku nimi on Ajatu ja asub Konna majas.)
