Raeplatsi istumiskohtade üle olen küll ka nurinat kuulnud (lugenud), aga ikka on hea seal istuda ja ilmaelu vaadata. Inimesi, koeri, linde. Vaatad ja mõtled oma vanainimese mõtteid. Et näe, polegi elu jooksul tähele pannud, et tuvid on tegelikult päris ilusad ju, polegi kõik ühesugused hallid, hoopis väga erinevaid värve ja mustreid näha. (Aga varblased ja varesed on siiski vahvamad!) Ja kust neid hispaania keelt kõnelevaid inimesi nii palju siia sattunud? Oo, vahva aprikoosivärvi väike krussiskarvaline kutsa perenaisega, Kutsat paelusid lapsed pingil ja ta kategooriliselt keeldub edasi minemast, istub platsile maha ja aina vaatab ootusrikkalt nende poole. Aga sellel noorel naisel, kes üle platsi läheb, on kadestamisväärselt ilusad tumepunased pikad lokkis juuksed ja tumeroheline kleit ta seljas on justkui nende juuste jaoks tehtud (või vastupidi)! Noh, näha, et ta oma imetlusväärsust ka ise häst teab :) .Mõni piisk langeb käevarrele, tea kas hakkabki vihma sadama? Kas peaks ära minema? Aga läbimärjaks saada oleks ju vahva, kuidagi nooruslik! Oh, ei tule sealt midagi, olid juhuslikud piisad. Tõusen siiski, teen mõned pildid ja suundun Saiakangi alla. Kohv ja kohupiimakook. Ostan veel kassile head ja paremat (mitte kohvikust! ;) ) ja trammile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar