KOHVIK Raplas. HolliVuud

 

Ühel ilusal päeval käisime Raplas. Meil mõlemal on ühelt poolt juured sealkandis ja üldse on see kuidagi laheda õhustikuga koht. Ma ei tea, miks see nii on.

Muidugi oli päeva jooksul vaja ka süüa. Valisime selleks otstarbeks kaks kohvikut, mis mõlemad juba turvaliselt tuttavad. Selles postituses on jutuks kohvik/lounge HOLLIVUUD. See on üsnagi uus ja asub Rapla kultuurikeskuses. Kui ma mõned aastad tagasi sageli Raplas käisin, siis seda veel ei olnud, oli ainult väiksemat sorti kohvikoht Rütmani galeriis (mis on samuti kultuurikeskuses). Nüüd käime alati Raplas olles lõunatamas HolliVuudis. Minul on välja kujunenud kindel menüü: grillitud lõhe lisanditega ja klaas valget veini.

Nii ka seekord. Pärast näituse ülevaatamist galeriis (seekord Made Balbati Alice’i lugude illustratsioonid) astusime sisse järgmisest uksest ja istusime laua taha. Tegelikult siiski läksime kõigepealt leti juurde ja tellisime ära oma “as always”. Toidu üle mul midagi viriseda ei ole. Veini valik on väike, ja peaaegu iga kord kui küsin kuiva veini, satub teenindaja veidi segadusse, sest ta ei tea, milline on kuiv. Ega ma seda pahaks ei pane, sest teenindajad ise on lahked ja kenad. Seekord oli eriti naeratav ja sõbralik teenindaja, arvan, et ta oli töötanud (või vähemasti elanud) mingi aja väljamaal. Veini osas läks ta targematelt tagaruumis küsima :) . Väike tähelepanek on ka see, et veini valatakse klaasi rohkem kui pealinna kohvikutes.

Mu lemmikud on kultuuriasutuste sees või juures olevad kohvikud. Ka HolliVuudis on tunda sellist spetsiifilist hõngu ja näha võib rohkem kui kohaliku tuntusega kultuuriinimesi.

     

KOHVIK MARJU Raplas.

 

Ühel ilusal päeval käisime Raplas. Meil mõlemal on ühelt poolt juured sealkandis ja üldse on see kuidagi laheda õhustikuga koht. Ma ei tea, miks see nii on.

Muidugi oli päeva jooksul vaja ka süüa. Valisime selleks otstarbeks kaks kohvikut, mis mõlemad juba turvaliselt tuttavad. Selles postituses on jutuks MARJU KOHVIK, kus jõime hilishommikuse kohvi. Aastaid tagasi käisin sageli Raplas ja siis oli see alati mu hommikukohvikuks. Ega muidugi palju valikut ei olnudki, aga seal oli kaks head asja – odavad hinnad ja hea tualettruum :) .

See on selline mõnus retromaiguline kohvik, kus “Toidud valmistame vanavanaemade põliste retseptide järgi. Koogid-pirukad küpsetame kohapeal. Tooted on E-ainetest vabad. Toidud on naturaalsetest toiduainetest. Marjad ja seened on Raplamaa metsadest ja aedadest.” (Kodulehelt)

Kaerapiima küll ei tunnistata, võtan seal lihtsalt musta kohvi, mis on ka kuidagi retro :) . Pirukad ja saiakesed on maitsvad, ja – uskuge või mitte - maksavad 1 euro!

Rahvast oli hommikul vähe ja minu innukas pildistamine jäi silma. Kohviku omanikuproua küsis sõbraliku uudishimuga, et kes see siin niimoodi pildistab. Ilmselt arvas (lootis või pelgas?), et äkki mingi ajakirjanik või muu asjapulk. Andsin teada, et lihtsalt hobi selline, et teen Eestimaa kohvikutest pilte. Rääkisime siis veidi juttu kah. Neil olla veel üks koht pidada, nimega Krants. Peab teinekord uurima. 

   

 
 

Kullakarvalises teatris

 

Mäletamist mööda oli see teist korda elus, mil käisin Vene teatris. Üleeile õhtul. Ma ei oleks ise selle peale tulnudki, et sinna minna, aga kui pakuti pileteid ja oli ka vaba õhtu, siis muidugi võtsin võimalusest kinni. Eelmine kord juhtus see kas hilisteismelisena või varasnoorena. Mida siis vaatasin, ei mäletagi. Küll aga mäletan luksust imiteerivat interjööri. See oli alles ka nüüd, uuenduskuuri läbinuna. Etendus A. Ostrovski 19. sajandil kirjutatud näidend "Pärast tarku palju, ette ei ühtegi”, mis oli nüüd saanud pealkirjaks “Tarkpea”. Lavastaja tuli Kreekast - Georgi Kutlis. Žanrimääratlus – maskeraad-komöödia – iseloomustab lavastust hästi. Oli naljakat-vaimukat teksti ja tegevust, olid imetlusväärsed stiilsed kostüümid. Kiidan ka näitlejaid, lava- ja muusikalist kujundust. Lugu ise on igihaljas, räägib kavalast noormehest, kes oma karjääri kavatseb üles ehitada pettustele ja manipulatsioonile, mis muidugi õnnelikult ei lõppe. Siiski on lõpus midagi erinevat tavapärasest mustrist (kas see ka Ostrovskil oli, ma ei tea, ei ole lugenud). Erinevus on selles, et “süüdi” ei jää mitte ainult peategelane, vaid tegelikult on kõigil oma väike osa, oma valed ja vingerdamised. Keegi meist ei ole ingel…

Etendusel on ka sünkroontõlge. Hea, et ma siiski võtsin kõrvaklapid, kuigi alguses arvasin, et küll ma aru saan ka ilma nendeta. Ega ikka ei saanud! Üks asi on kuulata kedagi argielus teises keeles rääkimas, teine asi aga laval, kiiresti ja emotsionaalselt.

Ei oota

Libisen ja lohisen.

Oota! hüüan. Oota! ahastan.

Mul vaja teha seda, teha teist.

Vaja mõelda, vaja tunda.

Vaja olla ja vaja mõista.

Ei oota.

Libisen ja lohisen...

 

 

ISA

 (FBst)

Kuna täna on isadepäev ja kõik postitavad üht-teist oma isast, ei saa minagi ju maha jääda. Siin ta on! Muidugi veel täielikus teadmatuses sellest, et temast minu isa saab. Igatahes on mul hea meel, et ta õiged valikud tegi, mis minu sünnini välja viisid. Valis õige naise mulle emaks ka. Tõsi, hiljem läksid lahku, aga selle aja, mis koos elasid, olid head vanemad ja ma kasvasin armastatuna ja hoolitsetuna. Olen saanud isalt enamiku oma huvidest ja annetest. Hiljuti sortisin temalt päranduseks saadud raamatukogu, sest ruumipuudusel tuli palju sealt ära viia. Vajusin nostalgilisse lapsepõlve atmosfääri. Kui tore oleks temaga praegu rääkida ja arutada igasugu asju, arvan, et leiaksime üsna palju ühiseid vaatenurki.

(Tite nimi Endel Veelmaa. Sama nimi siis ka mu isal :) )
 

 

Õhtu

Õhtused trammid on hoopis teistsugused kui hommikused. Hommikustes on ruumi ja rahu. Astud peale, valid meeldiva istekoha, vaatad üle vähesed kaasreisijad ja seejärel süvened oma mõtetesse, aeg-ajalt pilku aknast välja heites. Õhtustes aga ei ole ruumi ega rahu. Parem juba jalutada koju mööda tänavat trammitee kõrval. Sügisõhtut valgustavad tänavalambid ja kollased lehed puudel ja veelompides. Ja tuled kodude akendes – need mu lemmikud! Imetlen kardinaid, lilli ja kõike muud, mis aknalaudadel. Oleksid mul tiivad, lendleksin akende taga ja piiluksin kardinate tagant sisse. Vaataksin pilte seintel ja uuriksin raamatuid riiulites. Ehk on ka inimesed laua taga õhtuteed joomas ja juttu rääkimas, ehk on ka kass sohval ja koer laua ääres palakest nurumas. Ja oh kuidas tahaks, et nad kõik saaksid omavahel hästi läbi!

#naiivik

 

Õdus november

Mõnikord vajub novembri hall raske taevas pähe ja õlgadele ja südamele. Ei taha toast välja minna. Las ma istun siin diivaninurgas ja lasen silmadel üle tegemata tegemiste käia.

Mõnikord aga tõusen ja lähen. Siis olen rõõmus. Olemine selle halli ja raske taeva all osutub hoopis ilusaks ja õdusaks.