Mäletamist mööda oli see teist korda elus, mil käisin Vene teatris. Üleeile õhtul. Ma ei oleks ise selle peale tulnudki, et sinna minna, aga kui pakuti pileteid ja oli ka vaba õhtu, siis muidugi võtsin võimalusest kinni. Eelmine kord juhtus see kas hilisteismelisena või varasnoorena. Mida siis vaatasin, ei mäletagi. Küll aga mäletan luksust imiteerivat interjööri. See oli alles ka nüüd, uuenduskuuri läbinuna. Etendus A. Ostrovski 19. sajandil kirjutatud näidend "Pärast tarku palju, ette ei ühtegi”, mis oli nüüd saanud pealkirjaks “Tarkpea”. Lavastaja tuli Kreekast - Georgi Kutlis. Žanrimääratlus – maskeraad-komöödia – iseloomustab lavastust hästi. Oli naljakat-vaimukat teksti ja tegevust, olid imetlusväärsed stiilsed kostüümid. Kiidan ka näitlejaid, lava- ja muusikalist kujundust. Lugu ise on igihaljas, räägib kavalast noormehest, kes oma karjääri kavatseb üles ehitada pettustele ja manipulatsioonile, mis muidugi õnnelikult ei lõppe. Siiski on lõpus midagi erinevat tavapärasest mustrist (kas see ka Ostrovskil oli, ma ei tea, ei ole lugenud). Erinevus on selles, et “süüdi” ei jää mitte ainult peategelane, vaid tegelikult on kõigil oma väike osa, oma valed ja vingerdamised. Keegi meist ei ole ingel…
Etendusel on ka sünkroontõlge. Hea, et ma siiski võtsin kõrvaklapid, kuigi alguses arvasin, et küll ma aru saan ka ilma nendeta. Ega ikka ei saanud! Üks asi on kuulata kedagi argielus teises keeles rääkimas, teine asi aga laval, kiiresti ja emotsionaalselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar