Jõulukaktus

 

Küsisin oma jõulukaktuselt: 

“Miks otsustasid õitseda ülestõusmispühadel?”

“Tahtsin,” vastas ta nipsakalt.

 

Endast mõtlen

 12. märtsil kirjutet

 

Endast mõtlen. Mõnuga.

Olen endale huvitav.

On’s mujal midagi uut,

mida pole minus endas?

On’s minus midagi muud,

mida pole mujal?

 

 

Vabariigi aastapäeva päev

 EILE.
“Sööge kilusid!” soovitas Tiit Hennoste, vastates reporteri küsimusele, kuidas tähistada EV sünnipäeva. “Tehtud,” noogutasime kodus rahulolevalt. Kiludele lisaks ka kalamarja ja koogikesi, nii hommikul kui õhtul. Lõunasöök aga – Gruusia restoranis(Kamikadze) ! Täiesti mitteisamaaline valik, aga see-eest väga maitsev, hea teenindus ja täitsa normaalsed hinnad.
Enne restot kinoskäik. Õige eestlasena valisime “Säärase mulgi”, hoolimata sellest, et eriti head ei olnud temast kuulnud. Ei tahtnud midagi tõsist ja dramaatilist, seda on ilma filmidetagi ülearu. Selle eesmärgi film täitis ka. Me ei nurisenud kuni stseenini, kus Kreutzwald Koidulat ahistab. Siiani on valus mõelda, miks selline idiootlik stseen sisse pandi.
Pärast restot astusime veel läbi mu tütre juurest, kuhu oli kogunenud ka teisi suuri ja väikseid sugulasi. Tore on selles seltskonnas juttu ajada!
Õhtul jälle vanainimese kombel teleka ette. Kontserdi kohta on kuulda olnud vastakaid arvamus (nagu alati), meie arvamus on positiivne, isegi veel enne Teodorit täiesti meeldis. Kätlemisel kätlejate kleite ega kaalust alla või üles võtmist ei arvustanud, lihtsalt vaatasime huviga inimesi. Sellele järgnenud saade “Kord olid niidud” vanade lauludega tõi nostalgilise meenutuse mu lapsepõlves hoolikalt kirjutatud laulikust. Mäletan seda loomingulist tunnet, püüdes saavutada ilusat käekirja laulusõnasid üles kirjutades ja nende kõrvale ajakirjadest väljalõigatud pilte kleepides. Kuulates nüüd neid laule, ühmasin aeg-ajalt: “Seda laulu ma armastasin oma toas röökida!” Mul, nimelt, ei ole grammigi viisipidamist, aga lapsena ma seda veel ei teadnud...

härmas

 

hinge haprad härmaniidid

hajuvad

hahetavasse hommikusse

helgete hetkede hingus

hellitab haavasid

hääletult hiilides

halli hämarikku

häbitult hääbudes

homseteks hoolteks

 

 

Sünnipäev

 

 18. veebruar

 

Eks ole see kurb

ja ole ka ilus

et aastad

lisanduvad,

sünnist saati.

Et aja tundetul lindil

liigub tundeline inimene

püüdes mõista

seda mida näeb

püüdes osa saada

sellest mida näeb

püüdes paika panna

milleks üldse on ta siin

 

 

tahan olla korsten

 

Vastasmaja korsten on imetlusväärne. Juba mitu aastat jõllitan neid pea iga päev, ometi seisavad nad ikka vapralt püsti, isegi väikest auku pole suutnud neisse sisse jõllitada.

Tahan olla nagu see korsten!

 

Kas miski on

Kas miski on

päriselt

kui on

siis kus see on

kas ma vastutan

kõige eest

või ainult

iseenda eest

kelle raskust pean ma kandma

maailma

sõbra

või iseenda

kas valguse sähvatuse järel

tuleb pilkane pimedus

kas see katab ära kõik

või miski jääb