Jõulukaktus

 

Küsisin oma jõulukaktuselt: 

“Miks otsustasid õitseda ülestõusmispühadel?”

“Tahtsin,” vastas ta nipsakalt.

 

Endast mõtlen

 12. märtsil kirjutet

 

Endast mõtlen. Mõnuga.

Olen endale huvitav.

On’s mujal midagi uut,

mida pole minus endas?

On’s minus midagi muud,

mida pole mujal?

 

 

Vabariigi aastapäeva päev

 EILE.
“Sööge kilusid!” soovitas Tiit Hennoste, vastates reporteri küsimusele, kuidas tähistada EV sünnipäeva. “Tehtud,” noogutasime kodus rahulolevalt. Kiludele lisaks ka kalamarja ja koogikesi, nii hommikul kui õhtul. Lõunasöök aga – Gruusia restoranis(Kamikadze) ! Täiesti mitteisamaaline valik, aga see-eest väga maitsev, hea teenindus ja täitsa normaalsed hinnad.
Enne restot kinoskäik. Õige eestlasena valisime “Säärase mulgi”, hoolimata sellest, et eriti head ei olnud temast kuulnud. Ei tahtnud midagi tõsist ja dramaatilist, seda on ilma filmidetagi ülearu. Selle eesmärgi film täitis ka. Me ei nurisenud kuni stseenini, kus Kreutzwald Koidulat ahistab. Siiani on valus mõelda, miks selline idiootlik stseen sisse pandi.
Pärast restot astusime veel läbi mu tütre juurest, kuhu oli kogunenud ka teisi suuri ja väikseid sugulasi. Tore on selles seltskonnas juttu ajada!
Õhtul jälle vanainimese kombel teleka ette. Kontserdi kohta on kuulda olnud vastakaid arvamus (nagu alati), meie arvamus on positiivne, isegi veel enne Teodorit täiesti meeldis. Kätlemisel kätlejate kleite ega kaalust alla või üles võtmist ei arvustanud, lihtsalt vaatasime huviga inimesi. Sellele järgnenud saade “Kord olid niidud” vanade lauludega tõi nostalgilise meenutuse mu lapsepõlves hoolikalt kirjutatud laulikust. Mäletan seda loomingulist tunnet, püüdes saavutada ilusat käekirja laulusõnasid üles kirjutades ja nende kõrvale ajakirjadest väljalõigatud pilte kleepides. Kuulates nüüd neid laule, ühmasin aeg-ajalt: “Seda laulu ma armastasin oma toas röökida!” Mul, nimelt, ei ole grammigi viisipidamist, aga lapsena ma seda veel ei teadnud...

härmas

 

hinge haprad härmaniidid

hajuvad

hahetavasse hommikusse

helgete hetkede hingus

hellitab haavasid

hääletult hiilides

halli hämarikku

häbitult hääbudes

homseteks hoolteks

 

 

Sünnipäev

 

 18. veebruar

 

Eks ole see kurb

ja ole ka ilus

et aastad

lisanduvad,

sünnist saati.

Et aja tundetul lindil

liigub tundeline inimene

püüdes mõista

seda mida näeb

püüdes osa saada

sellest mida näeb

püüdes paika panna

milleks üldse on ta siin

 

 

tahan olla korsten

 

Vastasmaja korsten on imetlusväärne. Juba mitu aastat jõllitan neid pea iga päev, ometi seisavad nad ikka vapralt püsti, isegi väikest auku pole suutnud neisse sisse jõllitada.

Tahan olla nagu see korsten!

 

Kas miski on

Kas miski on

päriselt

kui on

siis kus see on

kas ma vastutan

kõige eest

või ainult

iseenda eest

kelle raskust pean ma kandma

maailma

sõbra

või iseenda

kas valguse sähvatuse järel

tuleb pilkane pimedus

kas see katab ära kõik

või miski jääb

et unustada

 

Joon kohvi ja naudin

vaatan kunsti, loen luulet

ja naudin

selleks

et unustada

unustada tõsiasi

et elu on

illusioonide langemine

Eile jõin, sõin, vaatasin kunsti ja ostsin Skandinaavia vintage keraamikat Pärnus.

 

jõudsin tänasse

 

kell lõi südaöötundi

ja täna pudenes

eilsete hunnikusse

saama kord tolmuks

Sest kui ei saaks

ei mahtuks need eiled

enam ära

Mina ise jõudsin veel

edukalt tänasse

seekord 

 

 

Tigu luges Nietzschet

 

„Ma ei taha igavesti taastulla!” ahastas Tigu.

„Nooh, mis sul nüüd siis juhtus?” imestas Hiiremammi.

„Lugesin Nietzschet,” nuuksus Tigu ja tõmbus oma kotta.

 

 

Vanad naised kohvikus jm

 

Ühel hiljutisel tuisusel päeval kiusas tuisuisand mind juba teist korda sel hooajal. Taas tahtis ta mind minu valitud rajalt kõrvale juhtida. Sedapuhku parklast ostukeskusse suundumise ajal vastu ees seisma jäänud auto pagasnikku lennutada :D . Ei õnnestunud see tal, sest Reet haaras õigeaegselt mu varrukast.

Pärastpoole käisime KUMUs, vaatasime ära näituse „Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini”. Seejärel nautisime veel sealses kohvikus kohvi, mis pole kunagi pettumust valmistanud.

Enam-vähem kõrvallauas istus üksik vanem naisterahvas, kepp kõrvalistmele asetatud. Kohv oli tal joodud ja kook söödud. Oma pruunide silmadega parkunud näos vaatas ta huvitatult kõiki tulijaid ja minejaid ja paigal istujaid. Ta justkui oleks suhelnud nendega (õigemini: meiega) oma mõtteis. Üksikud vanemad naisterahvad kohvikus aga köidavad omakorda minu tähelepanu. Kes nad on, milline on nende seljataha jäänud elu, mida nad praegu tunnevad? Ma saan neist aru, nad tahavad olla inimeste keskel. Isegi ise suhtlemata on nad ju ikka suhtluses ümbruskonnaga. Võibolla hoiavad nad sedasi endas alles möödunud paremate aegade vaibi. Võibolla kompenseerivad kujutluses seda, mis jäi olemata siis, kui oleks võinud olla. Midagi melanhoolset ja nostalgilist on nendes. Mina ise ei ole ei üksik ega üksildane, aga mõistan neid. Mingi osa inimesest on ju tegelikult alati üksi.

Teisel pool kõrvallauas aga istusid kaks sõbrannat, temaga samas vanuseklassis. Nemad ei olnud üksi, neil oli palju rääkida – kõrgetest maksudest, lumekoristamisest, välismaal elavatest lastest ja lastelastest...

 

 

tõelisuses...

 

Koorin kartuleid

puhastan porgandeid

Vee panin juba keema

Kuidagi juhtus nii

et juba kümme minutit

olen elanud

tõelisuses

mis pidavat väljenduma

praktikas

 

Ilm oli külm ja ilus...

 

See oli eile õhtul, kui tegin otsuse lõpetada aastaalguse laiskus ning väljuda kodunt ja vaadata ilmaelu. Ilmaelu oli külm ja ilus. Linnast väljas langes alla 20 külmakraadi, lagendikud olid laialt valged ja kuuseoksad lookas lumevammuste all. Aga kuu! Suur ja punane, külavahetee lõpus, nagu mingi ebamaine, müstiline ilmutus, milleks seda alguses pidasingi. Küll oleks tahtnud, et silmadega saaks pildistada. Kui jõudsime kohta, kus sai autost väljuda ja päriselt pilti teha, oli sellest lummavast nägemusest saanud lihtsalt üks kaunis vaade. Jahmatus aga tabas kodus, kui vaatasin seda pilti – mis imekombel ta selline tuli, ma ei tea, mingit töötlust siin ei ole.

 

Täht toas

 

Imetledes tähti

öises taevas

ei märganud

et üks neist

oli kukkunud mu tuppa