EILE.
“Sööge kilusid!” soovitas Tiit Hennoste, vastates reporteri küsimusele, kuidas tähistada EV sünnipäeva. “Tehtud,” noogutasime kodus rahulolevalt. Kiludele lisaks ka kalamarja ja koogikesi, nii hommikul kui õhtul. Lõunasöök aga – Gruusia restoranis(Kamikadze) ! Täiesti mitteisamaaline valik, aga see-eest väga maitsev, hea teenindus ja täitsa normaalsed hinnad.
Enne restot kinoskäik. Õige eestlasena valisime “Säärase mulgi”, hoolimata sellest, et eriti head ei olnud temast kuulnud. Ei tahtnud midagi tõsist ja dramaatilist, seda on ilma filmidetagi ülearu. Selle eesmärgi film täitis ka. Me ei nurisenud kuni stseenini, kus Kreutzwald Koidulat ahistab. Siiani on valus mõelda, miks selline idiootlik stseen sisse pandi.
Pärast restot astusime veel läbi mu tütre juurest, kuhu oli kogunenud ka teisi suuri ja väikseid sugulasi. Tore on selles seltskonnas juttu ajada!
Õhtul jälle vanainimese kombel teleka ette. Kontserdi kohta on kuulda olnud vastakaid arvamus (nagu alati), meie arvamus on positiivne, isegi veel enne Teodorit täiesti meeldis. Kätlemisel kätlejate kleite ega kaalust alla või üles võtmist ei arvustanud, lihtsalt vaatasime huviga inimesi. Sellele järgnenud saade “Kord olid niidud” vanade lauludega tõi nostalgilise meenutuse mu lapsepõlves hoolikalt kirjutatud laulikust. Mäletan seda loomingulist tunnet, püüdes saavutada ilusat käekirja laulusõnasid üles kirjutades ja nende kõrvale ajakirjadest väljalõigatud pilte kleepides. Kuulates nüüd neid laule, ühmasin aeg-ajalt: “Seda laulu ma armastasin oma toas röökida!” Mul, nimelt, ei ole grammigi viisipidamist, aga lapsena ma seda veel ei teadnud...
