Ühel hiljutisel tuisusel päeval kiusas tuisuisand mind juba teist korda sel hooajal. Taas tahtis ta mind minu valitud rajalt kõrvale juhtida. Sedapuhku parklast ostukeskusse suundumise ajal vastu ees seisma jäänud auto pagasnikku lennutada :D . Ei õnnestunud see tal, sest Reet haaras õigeaegselt mu varrukast.
Pärastpoole käisime KUMUs, vaatasime ära näituse „Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini”. Seejärel nautisime veel sealses kohvikus kohvi, mis pole kunagi pettumust valmistanud.
Enam-vähem kõrvallauas istus üksik vanem naisterahvas, kepp kõrvalistmele asetatud. Kohv oli tal joodud ja kook söödud. Oma pruunide silmadega parkunud näos vaatas ta huvitatult kõiki tulijaid ja minejaid ja paigal istujaid. Ta justkui oleks suhelnud nendega (õigemini: meiega) oma mõtteis. Üksikud vanemad naisterahvad kohvikus aga köidavad omakorda minu tähelepanu. Kes nad on, milline on nende seljataha jäänud elu, mida nad praegu tunnevad? Ma saan neist aru, nad tahavad olla inimeste keskel. Isegi ise suhtlemata on nad ju ikka suhtluses ümbruskonnaga. Võibolla hoiavad nad sedasi endas alles möödunud paremate aegade vaibi. Võibolla kompenseerivad kujutluses seda, mis jäi olemata siis, kui oleks võinud olla. Midagi melanhoolset ja nostalgilist on nendes. Mina ise ei ole ei üksik ega üksildane, aga mõistan neid. Mingi osa inimesest on ju tegelikult alati üksi.
Teisel pool kõrvallauas aga istusid kaks sõbrannat, temaga samas vanuseklassis. Nemad ei olnud üksi, neil oli palju rääkida – kõrgetest maksudest, lumekoristamisest, välismaal elavatest lastest ja lastelastest...
