Jk 28 Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust
kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” 9 Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja
Seadus tunnistab teid üleastujaiks. 
10 Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab
ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. 11 Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!”, ütles ka: „Sa ei
tohi tappa!” Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled
Seadusest üle astunud. 12 Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle
kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi. 13 Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole
halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks. 

Maailm on alati olnud halastamatu. Mõnikord inimesed ihalevad mingeid vanu aegu, arvates et siis olid inimesed paremad ja elu õiglasem. Kahjuks tuleb aga öelda, et sellist kuldajastut pole kunagi olnud. Ei ole olnud sellist aega, mil ühiskonda oleks juhtinud armastus ja halastus, mille väljundiks oleks olnud hoolimine ligimesest ja võrdne kohtlemine. Väga hästi on öelnud üks tarkur sajandite tagant: ”Valitsus on asutus, mis hoiab ära kõik ebaõigluse, välja arvatud selle, mis ta ise toodab„

Kõik suured religioonid suunavad inimest halastava ja hooliva eluviisi poole, aga ometi pole me suutnud seda teostada.

Inimestele on omane tõmmata ring enda ja endasuguste ümber ning suhtuda ringi sees olijatesse kui 'omadesse', kellele jagub hoolimist ja lugupidamist, väljapoole jäävad aga 'võõrad', Ringi suurus võib küll olla erinev, aga piirid on sel siiski.- See on inimlik. - Aga mitte jumalik.

Üks minu lemmkuid, Henri Nouwen on kirjutanud:

Selleks, et saada ligimeseks, tuleb ehitada sild üle inimestevahelise lõhe. Senikaua kui meie vahel on distants ja me ei saa suuda vaadata üksteisele silma, tekivad igasugused väärideed ja -kujutlused. Me viskame nende teiste üle nalja, halvustame neid mitmesuguste nimedega, varjume oma eelarvamuste taha ja hoidume otsesest kontaktist. Me mõtleme neist kui vaenlastest. Me unustame, et nad armastavad samamoodi nagu meiegi seda teeme, kannavad hoolt oma laste eest samamoodi nagu meiegi, jäävad haigeks ja surevad samamoodi kui meie. Me unustame, et nad on meie õed ja vennad ja käitume nendega kui objektidega, mida võib soovi korral hävitada.- Ainult siis, kui meil on julgust ületada tänav ja vaadata üksteisele silma, võime näha, et oleme sama Jumala lapsed ja sama inimpere liikmed.

Sotsioloogid seletavad sedasama mõistetega nagu 'norm', 'teine', 'stereotüüp' 'stigma', dehumaniseerimine' ja demoniseerimine.

Norm on mingi kogukonna uskumus selle kohta, kuidas asjad peavad olema, kuidas neid hinnata, mis on hea ja mis halb, milline käitumine on õige, milline väär. Normid võivad olla lausa äärmuslikult erinevad eri ajastutel ja eri kultuurides. See, mis ühel ajal ja ühes kultuuris on põlatud, võib teisel ajastul või teises kultuuris olla heakskiidetud. Tunnused, mille järgi otsustatakse normile vastavus, määrab ühiskond. Ja meie juba alateadlikult hindame inimest selle järgi, kas ta vastab neile tunnustele. Kui tal on mingi ebasoovitav erinevus, mille tõttu ei mahutu ta kehtivasse normi, muutuvad vähetähtsaks tema teised tunnused, mille alusel ta oleks vastuvõetav. Kas mäletate vist kahe aasta tagust välikampaaniat Erinevus rikastab. Meie linnaruumis olid väljas plakatid, mis, ma loodan, panid siiski mõnegi inimese mõtlema, kuigi neile kahjuks leidus ka negatiivset vastukaja. Minu meelest oli neil edastatud täiesti kristlik sõnum – sa ei ole võõras, teine, väljapoole jääv, kuigi sinu rahvus, rass, puue, seksuaalne sättumus või vanus erinevad minu omast. Inimesel on palju erinevaid omadusi, miks siis valida neist just üks välja, keskenduda sellele ning selle alusel ta välja tõugata? Seda nimetatakse stigmatiseerimiseks. Häbimärgistamiseks, sildistamiseks. Temast saab 'võõras', 'teine', teda hakatakse pidama justkui väheminimeseks, võõrsõnaga – ta dehumaniseeritakse. Ja liialt sageli järgneb sellele ka demoniseerimine. Teda hakatakse pidama mingil moel ohtlikuks.

Enamik inimesi ei alandaks ega põhjustaks kannatusi (rääkimata piinamisest ja tapmisest) teisele omataolisele inimolendile. Käitumine muutub aga, kui rääkida sellest inimesest mitte kui inimesest, vaid mingi pahelise printsiibi esindajast. Kui veenda ühtesid inimgruppe selles, et mingid teised inimgrupid ei ole täielikult inimesed, on kerge sellega õigustada nende mõnitamine, alandamine, petmine, röövimine, tapmine. Selline dehumaniseerimine, demoniseerimine on andnud seaduse ja tavade kattevarju all õigustuse kasvõi nt orjapidamisele, genotsiidile, rassismile, naiste väärkohtlemisele, seksuaalvähemuste väärkohtlemisele jpm. Orjapidajad on rääkinud oma inimomandist kui kariloomadest, George Washington kirjutas, et nii hundid kui indiaanlased on elajad, kuigi eri kujuga, natsid nimetasid juute rottideks, kaanideks jpm.

Sotsioloog Goffman on teinud huvitava jaotuse inimestest, lähtuvalt nende suhtest stigmaga – ühed on normile vastavad , nö normaalsed, teised on stigma kandjad, need, kes millegi poolest ei mahu määratud normidesse, ja kolmandaid nimetab ta mõistvateks (wise) . Need ei ole siis mitte lihtsalt tolerantsed, vaid enamat, need on nö normaalsed (normile vastavad) inimesed, kelle ees stigmatiseeritu ei pea tundma häbi oma erisugususe pärast, teades, et hoolimata tema eripärast suhtutakse temasse kui tavalisse teise inimesse. Goffman toob siin mõistvate näidetena homoseksuaali ema, psüühilise häirega inimese lojaalse abikaasa, meditsiinitöötaja jt. Kindlasti peaks sellesse gruppi kuuluma Kirik kui Kristuse esindaja! Mida tegi Kristus? Kellega ta läbi käis? Kes olid ta sõbrad? Kristus ju tõstis üles tolleaegseid marginaliseeritud ja stigmatiseeritud inimesi ja inimgruppe. Kahjuks ei ole kirik mitte alati järginud Kristuse eeskuju, vaid on olnud (ja on) hoopis teisel, rõhuja ja väljatõukaja poolel. Jumalale tänu aga, et on alati olnud inimesi ja kirikusiseseid liikumisi, kes on seisnud vaevatute ja vaenatute eest. Praegusel ajal särab ligimesearmastuse tähena paavst Franciscus. Selle lühikese ajaga, mis ta on olnud paavstitoolil, on ta juba nii sõnas kui teos väljendanud rohkem armastust ja hoolimist kui mõni eellane kogu oma teenimisaja jooksul. „Armastada Jumalat ja ligimest ei ole midagi abstraktset, vaid see on täiesti konkreetne: see tähendab näha igas inimeses Jumala palet ja teenida teda“, nii ütles ta ühel kodutute varjupaiga külastusel.

Lõpetuseks tänase jutluse aluseks olnud Jakoobuse 2. peatüki esimene lause:

Mu vennad, ärgu olgu teie usk meie kirkuse Issandasse Jeesusesse
Kristusesse ühendatud vahetegemisega inimeste vahel!

Ja samalt Henry Nouwenilt:

oma kohtumõistmistega jaotan ma maailma nendeks, kes on head ja nendeks, kes on kurjad. Ja sel moel mängin ma Jumalat. Aga igaüks, kes mängib Jumalat, lõpetab sellega, et tegutseb kui deemon.

AAMEN.

Peggielene Bartels, A.K.A. King Peggy, is currently the King of Otuam, Ghana. She was chosen to be one of only three female kings in Ghana, and when she discovered that male chauvinists wanted her to only be a figurehead, she said: “They were treating me like I am a second-class citizen because I am a woman. I said, ‘Hell no, you’re not going to do this to a woman!’” When she encountered corruption and the threat of embezzlement to the royal funds, she declared “I’m going to squeeze their balls so hard their eyes pop!”

King Peggy has maintained her work in Ghana’s embassy in Washington, D.C. while making education affordable in Otuam, installing borehead wells to produce clean drinking water, enforcing incarceration laws to deal with domestic violence, replenishing the royal coffers by taxing Otuam’s fishing industry to improve life in the village, and appointing three women to her council.

“Nobody should tell you, ‘You’re a woman, you can’t do it,’” she insists. “You can do it. Be ready to accept it when the calling comes.”

( Quoted from the Spring/Summer 2012 issue of Ms. Magazine.)