Mõnikord on kõik nii õhuke. Täiskuu kevadsinises taevas, helid, mis lähevad sinust läbi nagu neutronid tahkest ainest, võõras, kellest saab äramõistetud tuttav, kui vaatad talle silma. Vahesid ei ole. Õigemini on, kuid väga, väga õhukesed. 

Aga see oli juba nädalaid tagasi.

Sometimes there's so little in-between. Full moon in the springblue skies, sounds that penetrate you like a neutron penetrates matter, a stranger who becomes a familiar, the understood one, after you've looked into his eyes. Nothing in between. Or really there is something, but very, very thin thing...

Well, it was already some weeks ago.