Loomulikel
põhjustel mõtisklen viimasel ajal üsna palju vananemise üle. Loen
meeleldi keskealiste ja eakamate inimeste mõtteid sel teemal. 15-20
a tagasi imestasin, miks ma ei tunne end oluliselt teisiti kui
sellest ajast veelgi 15-20-30 a tagasi. Kergendus oli lugeda, et nii
see asi käibki! Paljud kirjanikud ja teisedki kirjutavad inimesed on
selle imestuse kirja pannud. Kui peeglisse või passi ei vaata, pole
olulist vahet sel sisetundel. Ja mitte seda, et tunneks end
nooruslikuna! Ma ei tea, mida tähendab end nooruslikuna tunda? Kas
ma 20selt tundsin end nooruslikult? Ma ei ole kindel. Lihtsalt tunned
end samasugusena. Hingel ei ole vanust, nagu öeldakse. Muidugi
mingil määral muutub arusaamine elust ja asjadest (mõned nimetavad
seda küpsemiseks, hahaa...); kes muutub küünilisemaks, kes
vastupidi heldemaks ja helgemaks jne. See kõik on aga siiski väline,
seal olemuse sügavikus on midagi, mis ei muutu. Mis asi see on ja
mida sellega peale hakata, sellele vastaku teadlased, teoloogid,
müstikud ja muud targad asjapulgad. Neile aga, kes vananemist
kardavad, ütlen lohutuseks, et ega see nii hull polegi. Mu
75-aastane hea sõber ütleb, et aastatega läheb aina paremaks.
Lihtsamaks läheb. Ja tänapäeval lubatakse ka eakamatele inimestele
rohkemat kui varasematel aegadel. Ei pea „väärikalt vananema”,
vanane nii nagu tahad! Soovitan aga kõige muu kõrval siiski mõelda
rohkem ajatutele asjadele, see on kasulik.
