Jalutan ja mõtlen

 

Mõnikord mõtlen fb (ja muu sm) üle. Et miks seda kasutada. Miks ma ise kirjutan ja postitan. Miks peaks kedagi huvitama, et ma jalutan mööda Kopli tänavat Balti jaama turuni? Tee peal tuleb vastu mitmesuguseid inimesi. Kuna on veel hommik, arvan, et nemadki teevad jalutuskäiku. Mõni on koeraga, mõni lapsevankriga, mõni sõbrannaga ja mõni üksinda nagu mina. Enamjaolt tulevad nad vastu, mõni aga möödub selja tagant. Jalutavad oma pool tundi või tunni ja lähevad koju. (Kas nad ka kirjutavad sellest, et käisid jalutamas? Vist mitte.)

Ostan turult mustikatäidisega croissanti ja sõidan trammiga tagasi. Kodus teen kaerapiimaga kohvi ja söön croissanti ära. Oli hea.

hinge ahvatlus

 

Kevadel tõstab mu hing oma pea ja heidab igatseva pilgu taeva kutsuva lõputuse poole. „Tule, lähme,” sosistab ta mulle kõrva, „lendame!”

Ah, hing, sa vist ei ole tähele pannud mu kogunenud aastate arvu ja kehakaalu...

Leiba toomas

 

Kui lähed hommikul poodi leiba tooma, aga siis tuleb pähe mõte, et leiba müüakse ju ka mujal, mitte ainult Tallinnas. Näiteks Raplas. Tee peal märkad viita: Tuhala nõiakaev. Taipad, et pole oma pika elu jooksul seal veel kordagi käinud. Kaev ise oli küll kuiv, aga mõndagi muud toredat leidus seal ikka. Näiteks kaevu kõrval selline kehvake majake, mille ümber ja sees (akendest näha) Ülo Õuna skulptuurid. Mõjus üsna sürrilt. Läbi pori ja lehekõdu edasi jalutades aga avanes vaade päiksepaistel mulksuvatele allikatele.

Leib sai igatahes ka toodud ja lõunalõhegi Raplas söödud. Oli palju elamusrikkam kui kodukandi Selveris käik.