Hiiumaal, enne tagasisõitu, istusin suurele kivile. Oli sulnis suvine õhtupoolik, selliseid mäletan lapsepõlvest vanaema juures. Kuidagi eriliselt lõhnavad Hiiumaa aasad ja niidud! Kollased, kirjud ja valged liblikad laperdasid, igasugu mutukad ronisid kõrtel ja kividel ja ka mu jalgadel. Hopsti! äkitselt oli mu kleidi peal üks suurem isend. Kuna mu teada nad ei hammusta, nõela ega tee ka muud kurja, lasin tal seal rahulikult olla. Küll varsti minema kalpsab. Läks minut ja teine, läks viis minutit ja kümme minutit, sõbrake aga ei suvatsenudki oma teed minna. Võibolla meeldis talle mu uus kleit? ;) Veel viis minutit harjutasin kannatlikkust, siis aga oli aeg hakata laeva peale sõitma. Tõusin ettevaatlikult, olles kindel, et nüüd ta küll hüppab minema. Mitte sinnapoolegi! Ronis hoopis ülespoole ja tahtis taskusse pugeda. Seletasin talle, et ma ei saa teda kaasa võtta, talle kindlasti üldse ei meeldiks mu linnakodus. Tema kõrvad aga olid kurdid mu argumendile. Nii ei jäänud muud üle, kui tema peale tugevasti puhuda. Ei saanudki aru, kas ta lendles või hüppas, aga läinud ta oli. Soovisin talle edasiseks kõike head ja läksin auto peale. Millegipärast aga jäi see väike hetk elavas looduses hinge. Tore on suhelda teiste elusolenditega.
(Kodus püüdsin tuvastada, kuidas võiks teda viisakalt nimetada, aga ei saanud sellestki sotti, kas oli ritsiklane või tirtslane, rääkimata siis millestki täpsemast.)
