Mul on palju lemmikaastaaegu. Üks neist toimub praegu.
Ka lemmikapäevaaegu on mitu. Neistki üks on praegu käimas.
Istun köögis, joon hommikukohvi, varajane päike vallutab taeva, mingi suur lind lehvib akna tagant mööda. “...nõnda hea on olemas olla,..” laulab meeshääl raadios.
Täiuslik hetk. Aga meeleolud, teadagi, on muutlikud.
Kajakapere enam ei ole naabermaja katusel. Ma ei tea, kus nad nüüd on ja mida teevad. (Küsisin kunagi chatGPT käest kajakate eluviiside kohta, ta vastas kenasti, aga… ma enam ei mäleta mida…) See-eest aga näeb seal sageli vareseid. Mitte pere, suvalisi. Praegu on seal kolm varest. Kaks tülitsevad, kolmas seisab eemal, katuseharjal, ja vaatab neid stoiliselt ülalt alla. Üks kakleja lendas ära, teine jalutas teisele poole korstent. Kolmas pööras pead ja vaatas talle järele, siis hakkas oma tiivaalust nokkima.
Minu lilled,
väärikalt oma pottides,
vaatavad mind etteheitvalt:
mitu päeva sa
oled juba ütelnud,
et kohe, kohe
tood meile juua?
Jaa-jaa, kallikesed,
vastan ma,
loen lõpuni artikli
tehisintellektist,
siis kohe toon.
