Matu ja Tuukan

Matu sõi parajasti hommikuputru, kui kuulis köögiakna taga mingit koputust. Kes see on, küsis ta natuke ehmunult. Hm, oli vanaema nõutu, sest tema arust ei olnudki seal kedagi, see võis olla lihtsalt tuule põhjustatud heli. Liiati olid nad üheksakorruselise maja neljandal korrusel. Matu aga kordas küsimust. Noh, võibolla siis Tuukan, ütles vanaema, et midagi öelda. Ja oli päris rahul, et suutis midagi üsna vaimukat ja lasteraamatupärast öelda. Eile õhtul oli selgunud, et Matu ema oli näidanud poisile pildiraamatust lindude pilte ja ühel neist oli olnud selline meelierutav nimi - tuukan. Ja suur nokk pealekauba.
"Tuukan!" Matu nägu lõi särama. "Tule sisse, väike tuukan!" Vanaema aga oli alati väga mures lahtiste akende pärast toas, kus oli lapsi. Üks tema lastest oli aastakümneid tagasi kukkunud sellisest aknast ja kuu aega haiglas veetnud. Seepärast ei söandanud vanaema Tuukanit aknast sisse lasta ja tegi talle ettepaneku hoopis uksest tulla. Liftiga neljandale korrusele ja siis ukse taga kella lasta. Nii Tuukan tegigi ja juba peatselt tammus ta köögiuksel jalalt jalale.
"Kas sa tahad ka süüa?" küsis Matu hoolitsevalt. Tuukan noogutas. "Kas sul on veidi ussikesi, sööksin neid hea meelega." (Tegelikult ei olnud vanaemal aimugi, kas tuukanid söövad üldse usse.) Matu muutus kurvaks ja raputas pead. "Usse meil küll ei ole... Aga söö ka putru! Vanaema paneb sulle taldrikule!" Nüüd muutus Tuukan omakorda kurvaks. "Ma ei saa oma nokaga putru süüa ju..." Matu oli osavõtlik. "Ma annan sulle lusika!" "Oh, Matuke, mul ei ole ju käsi, millega lusikast kinni võtta!" Matu kibrutas kulmu ja näris mõtlikult huult. "No aga.. pane lusikas tiiva alla!" tuli talle hea idee. "Ei tule sellest midagi välja.. Aga võibolla ikka leiad mõne ussikese, näiteks diivani alt?" "Ei! Kas sa saad aru, et meil ei ole usse," oli Matu päris pahane. "Diivani all on tolm, mitte ussid! Kas sa tolmu sööd?" Tuukan raputas pead.
Vanaemal hakkas juba päris kahju nii Tuukanist kui Matust. Ta tegi külmiku lahti ja vaatas, mis seal leida. No kotletiga saab lind ehk hakkama. Proovi seda, Tuukan. Lind noogutas tänulikult pead ja neelas kotleti alla. Matu naeris ja plaksutas käsi. "Lähme nüüd mängima! Rongidega!" Ja nad läksid tahatuppa ja mängisid mitu head tundi. Vanaema neid väga ei seganudki. Siis tuli lõunauinaku aeg. Matu ronis õnneliku naeratusega oma voodisse, Tuukan lubas suure toa diivanile pikali heita.
Ma ei tea, kas ta oli veel seal, kui uinak läbi sai, sest Matu isa tuli koju ja mina läksin ära.

Hommikused linnad

Leeni lausa jumaldab hommikusi linnu. Eriti võõraid linnu. Nagu ma juba olen maininud, ei ole ta sugugi toimekas ja asjalik tüüp. Pigem selline feelinguid (mis oleks hea emakeelne vaste?) hindav kõrvaltvaataja. Varased tunnid linnades toidavad hästi neid hinge ja vaimu vajadusi. Tegelikult ka ihu omi, sest äsjavalminud saiakesed  pagarikodades on ihu rõõm. (Ok, tegelikult võibolla siiski rohkem meelte kui ihu rõõm.)
Mõned päevad tagasi saigi Leeni taas rõõmustada oma ihu, hinge ja vaimu. Sedapuhku ühes rahulikus kodumaa kuurortlinnas. Reisikaaslane lasi ta linna ühes servas auto pealt maha ja läks omi asju ajama.
Päike paistis. Iga päikselist päeva tuleb nautida, neid ei ole enam nii palju kui lapsepõlves. Mitte ka nii palju kui nooruses. Kunagi oli päikest pillavalt palju, nüüd aga tuleb iga päiksekildu hoida kui aaret. Meteoroloogid tõenäoliselt sellega ei nõustu, aga mis siis, Leeni maailmas igatahes on see nii.
Hommikujahedus ei pane värisema, õnneks on seljakotis kaasas müts ja kindadki. Linnake on mere ääres, ja see annab tunda. Sisemaal kasvanud inimesed ei saa sageli aru, mis eelis on mere ääres elamisel, teeb see ju ilma tuulisemaks ja niiskemaks, suved vähem suvemateks ja talved vähem talvemateks. Seda küll, õige. Aga see avarus, mille meri annab....
Leeni astus edasi mööda pikka peatänavat, mis oli täis pikitud poekesi, teenuskodasid, kohvikuid. Enamjaolt olid need veel kinni.  Siiski, ühe pagaripoe uks oli lahti ja sealt hoovas kutsuvaid lõhnu. Viisakas inimene järgneb kutsele. Kaks lauakest ja lett. Kohapeal küpsetatud saiakesed ja croissantid jahmatavalt odava hinnaga. Palun see suur kaneelisai ja tass kohvi.

Jalutuskäik jätkub. Tänavail on üksikuid inimesi, linnud laulavad, kirikukellad löövad, ühe kõrtsi ees laaditakse kaubaautolt kaste maha. Just nii see peabki olema. Pariis või Haapsalu, pole vahet. Feeling on sama. Ja just seda Leeni armastabki.
Peatänav on läbi käidud, aga on veel hulk kõrvaltänavaid, mis üldjuhul viivad mere äärde, promenaadile. Seal ei ole enam kohvikuid ega poode, üksikuid vaid siin-seal. On aga majakesed. Väikesed värvilised puumajad. Lapsest saati on Leenile meeldinud vaadata maju ja aknaid ning kujutleda end nendesse elama. Siingi on ta välja valinud mitu maja, kuhu võiks kolida, kui ta on veelgi vanemaks saanud. Siin võiks ta isegi akna ette panna päris kardinad, mitte rulood, ja kes teab, võibolla isegi pitslinad lauale. Hommikul käiks kindlasti mõnes peatänava kohvikus, siis tuleks koju, loeks ja kirjutaks, siis suhtleks kellegagi, õhtul mõnikord vaataks televiisorit, mõnikord loeks ja kirjutaks veel.

Mõnes sellises majakeses oleks Leeni nõus elama aastate pärasts

Pildiallkirja lisamine

 

KOHVIKULOOD 3

20.03.17

Möödus kuulsa kirjaniku kuulus poeg. Leeni tundis kunagi seda kirjanikku. Neil oli hingesugulus. Neid yhendas melanhoolia. Ütlen oli, sest tema on juba siit ilmast lahkunud. Kui kirjanik oli veini võtnud, võttis ta viiuli ja läks trepikotta mängima. Sel ajal, kui Leeni temaga läbi käis, oli see poeg põhikooli õpilane. Äärmiselt andekas, „aga prügiämbrit välja ei vii”, kurtis isa. Andekuselel lisandus töökus ja sihikindlus ning pojast saigi tegija humanitaarvallas. Nüüd on ta ilmselt 50 kanti. Leeni jälgib tema tegemisi ja sõnavõtmisi feisbukis. Tema Leenit enam ei tea. Leeni andekusele ei lisandunud töökust. Lisandusid lapsed, kellega toimetulek võttis aja ja energia. Kirjaniku pojal on nüüd habe ja prillid, ja näib, et ta käies tegeleb mõtlemisega. Leeni joob kohvi ja paneb sõnu ritta. Sõnastab seda, mida näeb, tunneb ja mõtleb. Mõned asjad on ka siin blogis kirjas.

Kunagi, aastakümneid tagasi, kui kirjanik oli haiglas ja Leeni oli esimest korda üksikvanem, rääkisid nad tema pojaga telefonis. Ei mäleta enam, kes helistas ja miks. Mälupildis on see hetk säilinud nii: Leeni kõnnib kevadisel päeval lapsevankriga Rahumäe kandis ja räägib kirjaniku pojaga mobiilis. Alles nyyd aga taipas ta, et sel ajal ei olnud ei tema ega  enamik inimesi mobiile veel uneski näinud... Nii palju siis meie mälust.

 P.S. Mees pildil ei ole kirjaniku poeg. Vähemasti mitte selle kirjaniku see poeg.

KOHVIKULOOD 2

Selles kohvikus on teistsugune rahvas. Keskeas kenad naised ja ka mehed, kellest paljud kannavad musta. Vaimsete huvidega inimesed kannavad sageli musta. See kohvik asub raamatupoes ja taustamuusikas kõlavad jatsilikud noodid. Need mustis rõivais naised ja mehed räägivad kohvitassi taga tööasjadest. Leenile näib, et nad korraldavad kultuuriyritusi ja kirjastavad raamatuid. Arvatavasti nad ise ei kirjuta raamatuid ega esine neil yritustel, kuid see on maailm, milles nad elavad. Kirjutajad ja esinejad on nende sinasõbrad ja neil on igayhe kohta neist oma arvamus. Igal inimesel ei ole võimalust ja luba omada oma arvamust kuulsate inimeste kohta.

Aastakymneid tagasi oli ka Leenil häid tuttavaid kuulsate inimeste seas. Ta ei osanud seda siis vist eriti hinnatagi, see tundus loomulik, sest nii mõnigi neist oli väga armas inimene ja neil oli soe ja sõbralik läbisaamine. Järgnevad aastakymned muutsid Leeni elu tugevasti, aga sellest siin praegu ei räägi. Nyyd on ta nagu ringiga tagasi alguse juures. Öeldakse, et vanemad inimesed lähevad sageli elama oma lapsepõlve paika. Ka Leeni ei taha enam mujal elada kui Tallinnas, ja soovitavalt kesklinnas. (Kesklinna ei ole tal kyll veel õnnestunud kolida.) Samuti on ta hüljanud nii mõnedki vahepeal omaks võetud vaated ja pürgimused. Tema huvid ja soovid meenutavad üha enam lapse- ja nooruspõlve omi. Mõnegi soovi teostamiseks on aga juba hilja, ja see teeb tegelikult haiget. Leeni püüab mitte kahetseda, vaid leppida sellega, mida enam muuta ei saa. Lõppude lõpuks on ta saanud mõndagi. Mõni asi on kyll tulnud hiljem ja mitte sel viisil, nagu tema seda ette kujutas. Kõige tähtsam on ju siiski kogemus, see, mis jääb sinusse, jääb alatiseks. See, kuidas oled reageerinud oma elule, kuidas see on sind muutnud. Leeni usub, et just see on oluline surmahetkel ja ka pärast seda. Ei tea kyll, kuidas täpselt. Ja kui Jumal annab elupäevi, vaimset tervist ja mälu, siis jõuab veel mõndagi teha ka.

Jah, mõni asi on tulnud hiljem ja hoopis teisel viisil. Võiks öelda, et lausa ehmataval viisil. Ometi on just sellised tulekud olnud parimad tema senises elus.

Puud tuntakse viljadest, ytleb Piibelgi. Halva puu otsas ei kasva head vilja. Need viljad aga on parimad, mis Leenil on olnud. Need on elu viljad. Ja rohkem sellest siin ei räägi.

 KOHVIKULOOD 1

Leenile meeldib väljas käia hommikuti. Ta ei ole kunagi armastanud päeva, sest ta ei ole kunagi armastanud toimekust, asjalikkust. Päevas ei ole enam hommiku värsket ja õrna lootust ega ka mitte õhtupooliku mahedaid varje, mis annavad leppimise ja lohutuse ning justkui mingi uue lootuse. Leeni elus on samamoodi. Lapsepõlv ja noorus, hoolimata mitmetest hingelistest mõõnadest, olid ometi kaunid. Olid unistused, mille iseeneslikus täitumises ta üldse ei kahelnud. Oli asju, mida ta pidas loomuldasa endale kuuluvaks: eneseteostus, armastus harmoonilises suhtes, jõukus. On need ju ometi inimõigused? Ja Leeni on ju inimene! Tuli päev. Asjalik ja nõudlik. Talle kuuluvat ei tulnudki. Leenini jõudis tasapisi teadmine, et siin ilmas ei tulegi midagi isenesest. Kõik inimõigused on kätte võideldud. Neid ei kingita. Selleks ongi päev. Päeval tuleb teha tööd eneseteostuseks ja jõukuseks, olla hoolikas suhete valimisel ja säilitamisel. Kui Leeni seda taipas, oli päev juba möödumas. Ta nuttis aastaid. Jah, lihtsalt nuttis, selle asemel, et asjalikult toimetada veel need viimasedki tunnid. Siis saabus õhtupoolik. Varjuline ja kaunis. Samas, jah, ka hirmutav, sest õhtule järgneb ju öö. Leeni oli küll juba hulga aastaid kirikus käinud, mõned aastad isegi sealt piskut palka saanud. Alul oli ta ahnelt endasse ahminud kõike, mida räägiti kantslist ja mida kirjutasid tol ajal ohtralt ameerika keelest tõlgitud, peamiselt pehmete kaantega raamatud. ----Mõnigi kord oli ta poistele vaimustunult teatanud: varsti saame rikkaks! Me oleme ju Jumala lapsed ja kõik kuulub meile! (Nii oli ta kuulnud ja lugenud). Rikkust muidugi ei tulnud. Peatselt pidid poisid (tüdrukud ka) hakkama ise rügama, et hinge sees hoida. Pole ime, et keegi neist ei taha kirikust midagi kuulda. ----

Kust ma aga alustasin? Ahjaa, hommikutest. Leenile, jah, meeldis kodunt välja minna just hommikuti. Siis oli rohkem ruumi. Ja valguses oli midagi ülevamat. Nii pakkis ta tänagi oma väikse arvuti (see veel siiani võlgu) seljakotti, pani sõidukaardi taskusse ja läks linna peale. Kohvikusse kesklinna keskuses. Tellis late sojapiimaga ning istus aulas? laua taha. Kohvi rüübates vaatas ta huviga inimesi, kes käisid treppidest üles ja alla, istusid kohvikulaudade taga, sisenesid poodidesse. Siin on kaks noort meest kuhja paberite ja pastakaga arutamas ja kirja panemas midagi. Nendel on päev. Nad usuvad tegevat midagi tähtsat, olulist. Võibolla teevadki, kes teab. Igatahes toidavad nad end ära sellega, ja ilmselt saavad ka hea enesetunde. Siin läheb keskealine venelanna tepitud, kapuutsiga mantlis. Temal on ka päev, aga ta ei näi olevat rahul oma sissetuleku ja eneseteostuse ja suhtega. Võibolla on lihtsalt selline halb päev, võibolla mõnel teisel päeval saaks temast teisiti arvata. Trepist jooksevad alla arvatavalt 8-9-aastased tüdrukud. Ei tea, kas neil on mingeid ootusi ja uskumisi elu suhtes. Kas nad on veendunud oma õigustes ja nende täitumises? Vahepeal on kõrvallauda istunud kaks vanaprouat ja üks vanahärra. Härral on hall ülikond ja lips ja kena habe. Ta räägib midagi, prouad kuulavad naeratades ja huvitatult. Leeni arvab, et see, kes naeratab vähem, on tema abikaasa. Teine, kel suu rohkem naeratamas ja silmad säramas, on abikaasa sõbranna. Aga kes teab. Härra räägib midagi Tartu Ülikoolist ja biokeemiast. Loodetavasti on ta saanud end teostada.

Leeni jätab nüüd kohvi poole peale ning hakkab toksima. Kõike seda.