KOHVIKULOOD 1

Leenile meeldib väljas käia hommikuti. Ta ei ole kunagi armastanud päeva, sest ta ei ole kunagi armastanud toimekust, asjalikkust. Päevas ei ole enam hommiku värsket ja õrna lootust ega ka mitte õhtupooliku mahedaid varje, mis annavad leppimise ja lohutuse ning justkui mingi uue lootuse. Leeni elus on samamoodi. Lapsepõlv ja noorus, hoolimata mitmetest hingelistest mõõnadest, olid ometi kaunid. Olid unistused, mille iseeneslikus täitumises ta üldse ei kahelnud. Oli asju, mida ta pidas loomuldasa endale kuuluvaks: eneseteostus, armastus harmoonilises suhtes, jõukus. On need ju ometi inimõigused? Ja Leeni on ju inimene! Tuli päev. Asjalik ja nõudlik. Talle kuuluvat ei tulnudki. Leenini jõudis tasapisi teadmine, et siin ilmas ei tulegi midagi isenesest. Kõik inimõigused on kätte võideldud. Neid ei kingita. Selleks ongi päev. Päeval tuleb teha tööd eneseteostuseks ja jõukuseks, olla hoolikas suhete valimisel ja säilitamisel. Kui Leeni seda taipas, oli päev juba möödumas. Ta nuttis aastaid. Jah, lihtsalt nuttis, selle asemel, et asjalikult toimetada veel need viimasedki tunnid. Siis saabus õhtupoolik. Varjuline ja kaunis. Samas, jah, ka hirmutav, sest õhtule järgneb ju öö. Leeni oli küll juba hulga aastaid kirikus käinud, mõned aastad isegi sealt piskut palka saanud. Alul oli ta ahnelt endasse ahminud kõike, mida räägiti kantslist ja mida kirjutasid tol ajal ohtralt ameerika keelest tõlgitud, peamiselt pehmete kaantega raamatud. ----Mõnigi kord oli ta poistele vaimustunult teatanud: varsti saame rikkaks! Me oleme ju Jumala lapsed ja kõik kuulub meile! (Nii oli ta kuulnud ja lugenud). Rikkust muidugi ei tulnud. Peatselt pidid poisid (tüdrukud ka) hakkama ise rügama, et hinge sees hoida. Pole ime, et keegi neist ei taha kirikust midagi kuulda. ----

Kust ma aga alustasin? Ahjaa, hommikutest. Leenile, jah, meeldis kodunt välja minna just hommikuti. Siis oli rohkem ruumi. Ja valguses oli midagi ülevamat. Nii pakkis ta tänagi oma väikse arvuti (see veel siiani võlgu) seljakotti, pani sõidukaardi taskusse ja läks linna peale. Kohvikusse kesklinna keskuses. Tellis late sojapiimaga ning istus aulas? laua taha. Kohvi rüübates vaatas ta huviga inimesi, kes käisid treppidest üles ja alla, istusid kohvikulaudade taga, sisenesid poodidesse. Siin on kaks noort meest kuhja paberite ja pastakaga arutamas ja kirja panemas midagi. Nendel on päev. Nad usuvad tegevat midagi tähtsat, olulist. Võibolla teevadki, kes teab. Igatahes toidavad nad end ära sellega, ja ilmselt saavad ka hea enesetunde. Siin läheb keskealine venelanna tepitud, kapuutsiga mantlis. Temal on ka päev, aga ta ei näi olevat rahul oma sissetuleku ja eneseteostuse ja suhtega. Võibolla on lihtsalt selline halb päev, võibolla mõnel teisel päeval saaks temast teisiti arvata. Trepist jooksevad alla arvatavalt 8-9-aastased tüdrukud. Ei tea, kas neil on mingeid ootusi ja uskumisi elu suhtes. Kas nad on veendunud oma õigustes ja nende täitumises? Vahepeal on kõrvallauda istunud kaks vanaprouat ja üks vanahärra. Härral on hall ülikond ja lips ja kena habe. Ta räägib midagi, prouad kuulavad naeratades ja huvitatult. Leeni arvab, et see, kes naeratab vähem, on tema abikaasa. Teine, kel suu rohkem naeratamas ja silmad säramas, on abikaasa sõbranna. Aga kes teab. Härra räägib midagi Tartu Ülikoolist ja biokeemiast. Loodetavasti on ta saanud end teostada.

Leeni jätab nüüd kohvi poole peale ning hakkab toksima. Kõike seda.