KOHVIKULOOD 3

20.03.17

Möödus kuulsa kirjaniku kuulus poeg. Leeni tundis kunagi seda kirjanikku. Neil oli hingesugulus. Neid yhendas melanhoolia. Ütlen oli, sest tema on juba siit ilmast lahkunud. Kui kirjanik oli veini võtnud, võttis ta viiuli ja läks trepikotta mängima. Sel ajal, kui Leeni temaga läbi käis, oli see poeg põhikooli õpilane. Äärmiselt andekas, „aga prügiämbrit välja ei vii”, kurtis isa. Andekuselel lisandus töökus ja sihikindlus ning pojast saigi tegija humanitaarvallas. Nüüd on ta ilmselt 50 kanti. Leeni jälgib tema tegemisi ja sõnavõtmisi feisbukis. Tema Leenit enam ei tea. Leeni andekusele ei lisandunud töökust. Lisandusid lapsed, kellega toimetulek võttis aja ja energia. Kirjaniku pojal on nüüd habe ja prillid, ja näib, et ta käies tegeleb mõtlemisega. Leeni joob kohvi ja paneb sõnu ritta. Sõnastab seda, mida näeb, tunneb ja mõtleb. Mõned asjad on ka siin blogis kirjas.

Kunagi, aastakümneid tagasi, kui kirjanik oli haiglas ja Leeni oli esimest korda üksikvanem, rääkisid nad tema pojaga telefonis. Ei mäleta enam, kes helistas ja miks. Mälupildis on see hetk säilinud nii: Leeni kõnnib kevadisel päeval lapsevankriga Rahumäe kandis ja räägib kirjaniku pojaga mobiilis. Alles nyyd aga taipas ta, et sel ajal ei olnud ei tema ega  enamik inimesi mobiile veel uneski näinud... Nii palju siis meie mälust.

 P.S. Mees pildil ei ole kirjaniku poeg. Vähemasti mitte selle kirjaniku see poeg.