Hommikused linnad

Leeni lausa jumaldab hommikusi linnu. Eriti võõraid linnu. Nagu ma juba olen maininud, ei ole ta sugugi toimekas ja asjalik tüüp. Pigem selline feelinguid (mis oleks hea emakeelne vaste?) hindav kõrvaltvaataja. Varased tunnid linnades toidavad hästi neid hinge ja vaimu vajadusi. Tegelikult ka ihu omi, sest äsjavalminud saiakesed  pagarikodades on ihu rõõm. (Ok, tegelikult võibolla siiski rohkem meelte kui ihu rõõm.)
Mõned päevad tagasi saigi Leeni taas rõõmustada oma ihu, hinge ja vaimu. Sedapuhku ühes rahulikus kodumaa kuurortlinnas. Reisikaaslane lasi ta linna ühes servas auto pealt maha ja läks omi asju ajama.
Päike paistis. Iga päikselist päeva tuleb nautida, neid ei ole enam nii palju kui lapsepõlves. Mitte ka nii palju kui nooruses. Kunagi oli päikest pillavalt palju, nüüd aga tuleb iga päiksekildu hoida kui aaret. Meteoroloogid tõenäoliselt sellega ei nõustu, aga mis siis, Leeni maailmas igatahes on see nii.
Hommikujahedus ei pane värisema, õnneks on seljakotis kaasas müts ja kindadki. Linnake on mere ääres, ja see annab tunda. Sisemaal kasvanud inimesed ei saa sageli aru, mis eelis on mere ääres elamisel, teeb see ju ilma tuulisemaks ja niiskemaks, suved vähem suvemateks ja talved vähem talvemateks. Seda küll, õige. Aga see avarus, mille meri annab....
Leeni astus edasi mööda pikka peatänavat, mis oli täis pikitud poekesi, teenuskodasid, kohvikuid. Enamjaolt olid need veel kinni.  Siiski, ühe pagaripoe uks oli lahti ja sealt hoovas kutsuvaid lõhnu. Viisakas inimene järgneb kutsele. Kaks lauakest ja lett. Kohapeal küpsetatud saiakesed ja croissantid jahmatavalt odava hinnaga. Palun see suur kaneelisai ja tass kohvi.

Jalutuskäik jätkub. Tänavail on üksikuid inimesi, linnud laulavad, kirikukellad löövad, ühe kõrtsi ees laaditakse kaubaautolt kaste maha. Just nii see peabki olema. Pariis või Haapsalu, pole vahet. Feeling on sama. Ja just seda Leeni armastabki.
Peatänav on läbi käidud, aga on veel hulk kõrvaltänavaid, mis üldjuhul viivad mere äärde, promenaadile. Seal ei ole enam kohvikuid ega poode, üksikuid vaid siin-seal. On aga majakesed. Väikesed värvilised puumajad. Lapsest saati on Leenile meeldinud vaadata maju ja aknaid ning kujutleda end nendesse elama. Siingi on ta välja valinud mitu maja, kuhu võiks kolida, kui ta on veelgi vanemaks saanud. Siin võiks ta isegi akna ette panna päris kardinad, mitte rulood, ja kes teab, võibolla isegi pitslinad lauale. Hommikul käiks kindlasti mõnes peatänava kohvikus, siis tuleks koju, loeks ja kirjutaks, siis suhtleks kellegagi, õhtul mõnikord vaataks televiisorit, mõnikord loeks ja kirjutaks veel.

Mõnes sellises majakeses oleks Leeni nõus elama aastate pärasts

Pildiallkirja lisamine