Mu
päevi saadab ikka kajakakisa. Olen sellega nii harjunud, et ei
märkagi enam. Täna aga paelus midagi selles tavapärases taustas
mu tähelepanu. Midagi oli teisiti. Mingid väga kaeblikud,
ütleksin, et ahastavad noodid jäid kõrvu.
Seletuse
sain, kui mõne aja pärast väljusin kodunt. Maja ees oli surnud
kajakapoeg, selline pehmesuline.
Meenus,
kui olin varases nooruses maal vanaema juures. Olin sinna tassinud ka
linnast ühe leitud kassi. Noore emase triibiku. Kass leidis
peatselt endale peika, tuli veel meilegi teda näitama. Teadagi jäi
noorik peatselt kiisupoegade ootele. Esimene sünnitus, näis, et ta
ei saanud hästi arugi, mis toimub ja mida ta tegema peab. Pojad
tulid aga kõik õnnelikult ilmale. Hetkeks. Siis tuli vanaema, ja
poegi enam ei olnud. Mul on praegugi silme ees kassi pilk ja see,
kuidas ta puuris oma pea padja sisse. Olen kindel, et valust, mida
ei saanud väljendada näugumisega.
(Mõeldes
ka lugematutele farmiloomadele, kellelt võetakse vastsündinud ära.
Sest nad ei ole loomad, vaid loomakasvatussaadused.)






